Rise and shine!

"Oukeeei, see tekitab tunde nagu ma oleksin mõnes haiglas," turtsatas tüdruk ja pani endale siis kilesussid jalga ja hakkas enda käsi pesema. Kes paneb kanakuuti minnes endale kilesussid jalga? Iga päev õpib vist midagi uut siin rantšos. "Mmm....korvpallur. No eks ma hoian sulle pöialt," noogutas Leah ja mõtles enda sõnu täitsa tõsiselt. Hea kui keegi viitsib millegi nimel nii kõvasti vaeva näha. Tüdruk hindas selliseid inimesi, sest ta ise ei suudaks elu sees ennast mingile asjale nii kindlalt pühenduda, et nii kaugele jõuda nagu Jonah. "Kuule, ega kõik töötajad ei pea siin ratsutama õppima?" küsis näitsik üsna vargsi justkui lootes, et vastus on eitav.

"Siin peab puhtust hoidma, et mingeid haigusi kogemata sisse ei veetaks," rääkis mees. See, mis võis olla inimesele ohutu, võis tekitada linnul hoopis tõsisemaid probleeme. "Õnne on mul vaja," turtsatas Jonah. Tegelikult läks tal elus praegu päris hästi, tal oli enda kindel tüdruk olemas, karjäär paistis ka juba, isegi noorteliigas sai raha ja... Elu oli suurepärane. "Eks see kasuks tuleb, aga see oskus on rohkem nõutud kevadel ja suvel. Oleneb kõik sellest, kui kauaks jääd. Kauaks sind muidu saadeti?" küsis C.

"Kõlab loogiliselt," sõnas tüdruk, kui oli noormehe sõnu kuulnud ja neid natuke kaalunud. "Seda läheb vist kõigil vaja," tunnistas tüdruk. Eriti temal, kui ta peab nüüd hakkama muudkui uusi asju õppima, et siin rantšos hakkama saada. Jonahi elu kõrval nägi Leah elu väga mannetu välja. Pooleli keskkooli haridus, tulevik üsna olematu ja suhted vanematega kesised. Ning kõigele lisaks olid kõik tema sõbrad kuskil mujal. "Öeldi, et suveni pean vastu pidama...kui ma just vahepeal siit minema ei jaluta," kehitas tüdruk enda õlgu. Kauemaks ta siia vaevalt jääb. Nii et tundub, et ta võib ratsutamisest pääseda. Vähemalt üks hea uudis täna.