Rise and shine!

Jonah käis Leah'i ukse taga kolkimas ja istus nüüd üksinda köögis ja võttis kohvikannu ning kallas endale ühe tassi ja istus sellega laua taha. Osad veel magasid, osad olid juba väljas tööl. Kuna üks töötaja oli enda jala välja väänanud, siis asendas Jonah teda ja pidi ka Everleighle näitama, kus mis asub ja mida ta tegema peab.

Mees kandis musti dressipükse ja selle peal üht kulunud kirjaga valget T-särki. Paks seest karvane tumesinine pusa puhkas toolileenil. Võileivamaterjal oli laual ja ka puder auras potis. John tõstis kollasesse kaussi pisut putru ja võttis lusika ning hakkas aeglaselt sööma. Ta oleks tahtnud praegu Andie kõrval magada, aga tuli produktiivne olla ja tööle asuda.

Bates avas enda silmad kui käre äratuskella helin tema kõrvu jõudis. See oli lihtsalt välja kannatamatu ja seega lõi näitsik kella tugeva laksuga kinni, aga selle asemel et vaikida, kukkus kell raske potsatusega põrandale ning plärises seal edasi. Neidise huulte vahelt libises üks unine ja tüdinenud 'shit' kui ta teki pisut enda pealt maha lükkas ja kinnisilmi kella otsima hakkas. Selle üles leinud, lülitas ta selle kinni ning üritas enda uniste silmadega mingi kellaaja sealt välja lugeda. "You got to be kidding me," pomises tüdruk ja asetas kella tagasi öökapile, keerates end sellili voodisse. Kell oli pool viis??? POOL VIIS??? Normaalsed inimesed magavad sellel ajal ja isegi ei mõtle sellele, et peaks üles tõusma hakkama. Normaalsed inimesed ei ärka öösel üles, kui väljas on veel kottpime. Leah turtsus endamisi ja keeras teise külje, tõmmates teki ülepea. No way tema sellest soojast voodist nii vara lahkub. Kui vaja siis mängib haiget ja küsib endale mõned vabad päevad. Temast ei ole nagu nii mingit töötegijat no mida tema vanemad küll arvasid, kui nad ta rantšosse saatsid. Rantšosse?? Ta on linnatüdruk, kes võib loomi eemalt vaadata ja neid heal juhul silitada, aga nende eest hoolitseda ja neid kasida. No tänan ei! Everleigh tundis juba kuidas tema silmalaod raskeks hakkasid muutuma, kuid magama ta ei jõudnud jääda, sest keegi kolkis vastu ust ja ütles, et üles on vaja tõusta. Aitäh meeldetuletamast!

Tüdruk lükkas tugeva ärritusega teki enda pealt maha ning hüppas põrandale. See oli aga nii külm, et ta enda varvaste peal kergelt keksima hakkas, liikudes samal ajal kapi poole. Ta tegi enda lohaka punupatsi lahti ning sidus siis juuksed kõrgesse hobusesabasse neid enne kammimata. Pikemalt mõtlemata tõmbas ta endale jalga hallid dressipüksid, mis linnas juba tema firmariieteks võis nimetada. Need olid isegi kergelt graffityga koos. Üles tõmbas ta ühe musta-valge triibulise pulloveri ja selle peale ühe musta Nickelbacki pildiga t-särgi. Ja kõige peale tõmbas ta ühe paksu pusa, mille ta spetsiaalselt ostnud oli. Vähemalt üks asi oli hea siia rantšosse tulekus - ta oli endale hulgaliselt uusi riideid saanud. Ja see oligi ainuke asi! Jalgu järele lohistades jalutas Leah ukse juurde ning tõmbas endale tavalised skeidid jalga. Muidugi olid tema vanemad talle ka korralikud ratsapüksid ja saapad ja pusa ja kõik muu stuffi ostnud, aga ta lihtsalt keeldus neid selga panemast. Pärast keegi veel arvab, et ta oskab ratsutada. No ei. Kunagi algklassis ta ratsutas paar kuud, aga pärast kukkumist ta lihtsalt keeldus hobuste lähedale minemast ja nüüd peab ta nendega mitu kuud koos olema. Appi! Avanud ukse, astus tüdruk koridorri, sammudes enda saatusele vastu.

Bates'i näol ei ole kohe kindlasti tegemist hommiku inimesega. Kodus magas ta tihti poole päevani ja siis ka ei suutnud ta end riidesse toppida, vaid viibis nii kaua kui võimalik veel voodis. Seega oli tänane hommik talle tõsiseks katsumuseks. Tegu oli siiski tema e s i m e s e päevaga selles rantšos ja tema vanemad ütlesid, et enne suve nad teda kohe kindlasti koju ei oota. Las teenib natuke raha ja siis näeb, kui raske elu on. Ilmselt lootsid nad, et hirmutavad tüdruku ära ja ta läheb kohe Dallasesse tagasi minnes keskkooli. Leah aga nii ei arvanud. Tema haridustee oli läbi. Tema sinna hullumajja küll tagasi ei lähe....

"Hommik," lausus Leah kööki ilmudes, varjates samal ajal käega haigutust. Ei tea, kui palju see kobe tüüp küll tema tervitus kuulis, aga vähemalt oli see olemas olnud. Sõnagi lausumata langes näitsik laua taha ning asetas käed lauale ja pea nende peale. "Kas siin peab alati niii hullumeelselt vara ärkama või?" küsis tüdruk, endal silmad kinni. Ta ei suuda elu sees suveni niimoodi vastupidada. Ta läheb hulluks siin ja seda sõna otseses mõttes.

"Hommik," vastas Jonah. Ta ei saanud suruda alla üht muiet, kui nägi haigutust uue tüdruku näol. "Oleneb sellest, kuhu sa end töötad. Lihttöölised alustavad jah sellisel ajal. Treenerid hiljem ja mina saan puhkuse ajal, kui suuremaid töid pole, üheksani magada," seletas noormees ja lonksas kohvi. "Mida sa jood hommikuti? Kohvi? Mahla? Piima? Võta kauss, tõsta endale putru ja tee võileiba," seletas mees. "Jogurtit ja müslit on ka," lisas C ning tegi endale ühe juustusaia.

"Miks sa siis siin oled?" uuris mees. Ta isa võttis vastu palju noori, kuna leidis, et see on tema viis anda ühiskonnale midagi tagasi. Kasvõi tegeleda pisut rajalt kõrvale kaldunud noortega. Jonah ei mõistnud enda isa alati, aga uskus, et tal on õigus.

"Oijummel," pobises tüdruk ning ajas end vaikselt püsti, kui noormees midagi söögist seletama hakkas. Kellel on üldse sellisel kellaajal söögiisu? Ilmselt ei oleks Bates endale mitte midagi tõstnud, aga mõte sellest, et ta saab aega viita ja samas ka endale päevaks energiat koguda, sest seda läheb tal ilmselt vaja, pani ta kiirelt ümber mõtlema. "Ma võtan kohvi," sõnas tüdruk, krimpsutades pudru peale kergelt enda suud. See pole temale. Leidnud kapi pealt müsli ja külmikust jogurti, valmistas Leah endale hommikusöögi, mis oli talle vägagi omane. "Tead," sõnas tüdruk, "seda küsimust küsisin ma endalt juba sadu kordi selle aja sees, kui ma enda soojast voodist siia külma kööki jalutasin." Okei, ta sai aru küll, mida see tüüp mõtles, aga ta tõesti ei viitsinud seletada. Jõudnud tagasi enda kohale, hakkas tüdruk vaikselt sööma. "Mis su nimi on? Mingi Harrison sa ilmselt oled, aga....täpsemalt?" uuris tüdruk, tõstes enda kulme küsivalt kõrgemale. Eks ta oli natuke internetist selle rantšo kohta uurinud ka, sest ta ikka täitsa teadmatusse ka minna ei tahtnud.

"Kohvikann on näed sealt ja tassi saad laualt," õpetas Jonah. Ega ta mõni teenija ei ole, kes tüdrukule kõik ette tõstab. Sõbralik võis ta olla, aga neiule oli vaja õpetada, kuidas asjad siin toimivad. Iseteenindus, mis muud. "Ja-jaa, seda sarkasmi läheb sul veel vaja," turtsatas nooruk ning lonksas kuuma kohvi. "Jonah Carter. Enamus ütlevad mulle Jonah või John," tutvustas end nooruk, kui oli neelatanud. "Sinu nime ma juba tean," mainis mees. "Everleigh Leah Bates," meenutas C täispikka nime. "Aga miks sa siis ikkagi siin oled?" tahtis Carter teada.

No, mis ta üldse küsis, mida tüdruk joob, kui ta nagunii ei kavatsenud seda talle ise teha või tuua. Ajanud end uuesti laua tagant püsti, võttis tüdruk endale tassi ja valas sinna natuke kohvi sisse. Tema hommikune ärataja. Kuulnud noormehe vastust, tõi näitsik kuuldavale ühe turtsatuse ning vaatas tüübile lõbusalt naeratades otsa. Seda sarkasmi on tüdrukus veel küllaga. Leah jalutas ettevaatlikult tagasi enda kohale ning jätkas söömisega. "Leah Bates," parandas näitsik kohe, kui Jonah oli tema pika nime ette lugenud. Ei mingit lonkavat Everleigh'd. "Vaata sellepärast, et ma kukkusin koolist välja, tänu jumalale, ja vanemad leidsid, et kui ma siin sõnnikut kühveldan, siis tuleb mõistus pähe," seletas tüdruk laisalt, tehes vahepeal pause, et endale uus lusikatäis suhu panna. Tema ei näinud enda olukorras midagi hullu. Paljud kuulsad inimesed olid ilma keskkooli hariduseta. Seega ei jää temagi hätta. Joonistada ta ju oskab ja tegelikult tüdrukul pead on. Ta lihtsalt ei leidnud koolil mõtet. See oli tema arvates väärtusliku aja raiskamine.

Jonah tahtis lihtsalt uurida, et mida neiu joob, siis saab suunata teda ka õige joogi suunas. "Leah...Miks mitte Everleigh?" uuris noormees. "Meil on siin paljudel pikad nimed," lisas mees ja lõpetas enda pudruga. Ta hakkas endale teist võileiba tegema, kuna esimene oli juba läbi. Poiss sõi kõige rohkem ikkagi lõunal, kuna oli harjunud, et ühe-kahe ajal on suurem söömaaeg. Nii oli alati korvpallitreeningutes. Mees vaatas hetkeks aknast välja ja märkas, et õu oli veel üsna rahulik. "Äkki tulebki. Tead, meil oli eelmisel suvel siia üks 16-aastane bimbo saadetud. Talle taheti õpetada dollari väärtust. Mina ja Jeff, mu vanem vend, näitasime talle, kus miski asub, sest olime kindlad, et saame naerda. Tšikk oli ikka enda kontsade ja miniseelikuga kohal. Viisime nimelt ta kõige savisema põllu peale. Ta kontsad olid pärast ajalugu ja seelik sinise asemel poripruun. Sellised siidikäppi on äge vaadata. Näevad lehma ka esimest korda. Kuidas sinuga lood on?" uuris mees, aga järeldas neiu riietusest, et ta mõistis, kuhu oli sattunud.

"Sest mulle ei meeldi see nimi - liiga pikk ja lonkav. Muud põhjust polegi vaja," sõnas tüdruk õlgu kehitades ja noormehele otsa vaadates. Selleks et enda kohvil mitte ära jahtuda lasta, võttis ta sellest mõned lonksud. Päris kange must kohv oli. Nüüd ta küll magama ei jää. "No linnatüdruk olen ma küll, aga päris esimest korda ma talli ei astu ja loomi olen ka ikka varem näinud. Ja ma ei arva, et piim tuleb poeletilt," sõnas Leah, "päris õelad olete siin siis ma vaatan." Millegi pärast ei tundunud see jutt tüdrukule hetkel kõige naljakam. Võibolla oli asi selles, et ta oli veel unine ja huumorisoon roostes või siis ta lihtsalt tundis sellele võõrale neiule, kes enda miniseeliku ja kingadega põllule saadeti, kaasa. See ei olnud ju ometi selle tüdruku süü, et ta teistsuguses keskkonnas ja elus üles oli kasvatatud. Vanematele meeldib ikka öelda, et laps kasvas valesti. Prsh. Nad lihtsalt ei julge tunnistada, et nad ise oma liigtöötamisega on selles süüdi.

"Okei. Leah," kordas mees. Kutsub siis tüdrukut nii. "Tubli. Väike vihje, piim ei tule piimapuult ka," naeris Jonah. See vastus oli ka kord läbi käinud. "Ei ole õelad, tore on näidata, milline näeb maailm linnasilueti taga välja. Oh come on, see oli naljakas...Ilmselt oli see üks sellistest asjadest, mida peab lihtsalt oma silmaga nägema," mõtles mees ja tõusis. Ta pani enda nõud nõudepesumasinasse. "Mustad nõud käivad siia, tavaliselt lükkab keegi hilisem selle sisse," ütles nooruk. "Tuba oli soe?" uuris Carter ja võttis toolileenilt enda pusa, et see selga ajada.

Tüdruk noogutas, kui noormees teda meelepärasema nimega kutsus. See sobis ka tema olemusega rohkem kokku. "Aitäh vihje eest, ma jätan meelde," lausus Leah sosinal, teeseldes nagu tegu oleks maailma suurima saladusega. Näitsik raputas enda pead ja valas veel kohvi enda kurgust alla, mis siis, et see keelt ja kurgulage kärsatas. Nii sai vähemalt sooja natukenegi. "Okidoki," sai tüdruk kiiresti nõudemajandamisest aru. Eks see oli kodus samamoodi käinud. Lihtsalt tema oli alati see kõige viimane, kes masina sisse pani...või siis selle unustas sisse panna. "Tuba ja soe? Ma mässisin ennast kahe pleedi ja teki vahele, et sooja saada ja tead...minu toas võiks põrandaküte olla...või siis üks mõnus karvane vaip," vot see oleks mõnus. Hetkeks käis tüdrukul peast läbi mõte linna minna ja sealt endale üks vaip osta, aga siis meenus talle, et ta peab esimese palgapäevani enda tagasihoidliku taskurahaga läbi ajama. Damn. "Kui kaugel siit lähim linn on ja kuidas sinna saab?" uuris tüdruk selles suhtes, et kas sinna mõni buss ka läheb või peab kellegagi kokku rääkima. "Ja palun ütle, et teil on siin kuskil mõni skatepark või siis kasvõi üks ainuke ramp," tegi tüdruk sellist häält nagu ta sureks maha kui Jonah nüüd eitavalt vastama peaks.

"Okei, siis on vaja rohkem kütta. Täna õhtul saad sina teise korruse idaosa kütmise enda peale," ütles mees. Läänetiib oli peaaegu alati soe, sest seda küttis Jeff või isa. Jonah tegi seda siis, kui ta kodus oli. "Karvase vaiba saad osta linnast," mainis Jonah. Ta enda toas oli üks suur ja mõnus vaip, uutele olid üsna lihtsad toad. Kõik vajalik oli olemas. "Linna saad siis, kui räägid mõne töölisega läbi. Nad ikka käivad seal nädalas paar korda. Rampi ei ole, aga alati saab ise ehitada," muigas mees.

"Misasja?!" tõstis tüdruk häält, kegitades enda kulmi, "kuidas ma seda kütma peaksin ja miks mina? Sellepärast, et mul külm oli pean ma karistuseks kütma hakkam. Ei no tere tali..." Bates hakkas tõsiselt kahetsema seda, et ta haiget ei mänginud ja voodisse ei jäänud. Siis saaks ta seal sooja teki all endiselt pikutada ja keegi teine peaks seda mingit idatiiba kütma. "Eks ma selle enda esimese palga eest siis ostan," tõdes tüdruk porisedes. Igasugune tuju oli läinud. Tore, kui ta täna tööga ühele poole saab, siis peab veel kütma ka hakkama. "You're fucking kidding me??!!" tuli üks vali ja meeleheitlik lause üle tüdruku huulte. Saab ise ehitada? Sõida seenele selle jutuga. Leah viis enda silmad müslile ja tühjendas vaikides enda taldrikut edasi. "Teil suitsetada ikka võib siin?" tuli üks vaikne küsimus pärast mitut minutit tüdruku poolt.

"Sa pead mingi...Kaks-kolm korda nädalas kütma," arvutas Jonah. "Puud tuuakse sulle vast ära, sa pead ainult puud ahju panema ja siis jälgima seda," seletas mees. "Ma aitan esimesel korral ära, siidikäpp," turtsatas nooruk. "Ja ostadki," noogutas C. "Ehitad jah. Võtad lauad ja naelad. Ainult ma ei tea, kas siis selle peal sõita ka kannatab," naeris Jonah. Ilmselt mitte. "Nooh, sa oled 17, eks? Sina ei tohi. Nii lihtne ja loogiline," rääkis poiss ja tõmbas pusa luku kinni. "Valmis minema?" uuris Jonah veel üle.

"Vat kui lihtne ja ainult kaks-kolm korda nädalas," sõnas tüdruk lause, mis nõretas lausa irooniast, "ja sa ei tunne mind piisavalt, et mulle mingeid totakaid hüüdnimesid külge pookida." Tõusnud laua tagant püsti, viis Leah enda kausikese nõudepesumasinasse ja alles jäänud kohvi valas ta kraanist alla, asetades tassi seejärel kausi eeskujul masinasse. "Ei noh muidugi ehitame rambi, mille peal sõita ei saa, sest mul lihtsalt pole muud midagi teha?" vaatas näitsik kulmi kergitades Jonahile otsa. Huvitav, millist teed mööda veel tema mõtted käisid. Tõmmanud pusa tihedamalt endale ümber, hakkas näitsik ukse poole liikuma, "kas sa tahad et ma sul siin värisema ja oskendama hakkan või?" Bates oli ju korra proovinud suitsetamisest lahti saada, et enda vanematelt endale auto välja pinnida, aga ta ei suutnud üle kolme päeva vastu pidada, sest tal oli tunne nagu ta hakkaks kohe-kohe surema. "Tundub nii," kehitas tüdruk enda õlgu, tõmbas pusa kapuutsi pähe ja jalutas välisuksest välja, kus oli veel külmem. Tema käsi puudutas värsket suitsupaki ja ta lihtsalt ei saanud teisiti kui võttis sellest ühe suitsu ja keerutas seda enda sõrmede vahele. Nii suur kiusatus oli dressipükste taskust enda tulemasin võtta ja see põlema panna.

"Nagu ma ennist ütlesin, sul läheb seda sarkasmi mujal vaja," meenutas Carter. Ta astus välja ja heitis kiire pilgu termomeetrile - 3 kraadi. Nojah, alla nulli teil tavaliselt siin ei langenud, mägedes küll, aga peamaja juures sadas harva lund. Viimati mäletas mees suuremat külma 4-5 aastat tagasi. "Vabandust, aga suitsetamine on alaealistel keelatud. Joomine ka," kehitas poiss õlgu. Ta vaatas tüdruku sigaretti ja napsas selle Leah'i käest. "Saad 18, saad tagasi," ütles Carter ja pani selle enda taskusse. Vaevalt Bates julgeb sellele järgi minna.

"Usu mind, mul jagub seda ka mujale," sõnas tüdruk, vaadates korraks tüübile otsa. Hull ma-tean-kõike-ja-olen-äge tüüpi noormees tundus ta olevat. Ilmselt tunneb ennast siin rantšo omanikuna kohe liiga julgelt. "Noh, kui ma mõne kuu pärast veel elus olen, siis ma sooviks enda suitsu tagasi," lausus Leah irooniliselt, lüües tüübile kerge laksu vastu õlga ning võttes suitsu tüübi taskust tagasi. "Ma ei suitsetanud. Ma lihtsalt hoidsin seda käes," lausus tüdruk ülima rahuga. Kuigi olgem ausad. Ega siin kõikjal ka silmi pole, mis tähendab seda, et ta saab rahulikult kasvõi vaikselt enda toas suitsetada või siis ahju ukse juures, kui ta seda kütma peab. "Kuhu me siis läheme?" uuris näitsik viimaks.

"Nii peabki," noogutas poiss. "Töö ei ole veel siin kedagi tapnud," mainis Jonah ja oli üllatunud, kui tüdruk ta taskusse sukeldus, et sigaret tagasi saada. Sellist julgust uutel tavaliselt polnud. "Ja-jaa. Majas ei tasu sul suitsetada, Carla, mu vanem õde, ei talu seda lõhna üldse. Ta otsib allika üles ja peab kolmetunnise loengu suitsu kahjulikkusest, usu mind," lausus noormees. Ta oli ise kunagi ühe sellise loengu ohvriks sattunud. "Kõigepealt lähme lauta," ütles Jonah.

"Noh, siis on mul au olla esimene," sõnas tüdruk, tehes hetkeks midagi kummarduse sarnast. Ta ei pea siin ühte nädalatki vastu. Egas midagi...pakib enda asjad ja läheb USA peale ringi jalutama. Vanemad löövad ta küll maha, kui ta ükskord koju peaks jõudma, aga see oleks seda väärt. Miks ta ei oleks võinud Dallases kuskile restorani tööle minna? Oleks ka õppinud tööl käima. Aga ei, selle asemel saadeti ta siia pärapõrgusse. "Noh, nende loengutega olen ma juba karastunud nii enda vanemate kui kooli juhtkonna poolt," kehitas tüdruk ükskõikselt enda õlgu, "nii kaua kuni ma midagi põlema ei pane ei peaks ju probleemi olema." Khm, loodetavasti seda viimasti ei juhtu. "Ja mis me seal laudas teeme?" päris tüdruk edasi, kuigi ta ennist eeldas, et Jonah saab aru, et tema eelmise küsimusega käib kaasas ka see küsimus, mille ta nüüd esitas.

"Ära muretse, kui sa oled siin eluga natuke tutvunud, siis hakkab meeldima," oli noormees kindel. Talle küll selline elu istus, muidugi oli ta sünnist saati seda kogenud ja käis päris tihti ka ära. "Majas ei suitseta. Kui tahad, teed kuskil väljas, aga mitte sees," rääkis mees üle. "Küünist hoia ka eemale," lisas Jonah. "Söödame loomad ära. Selleks on kindel süsteem," rääkis nooruk edasi. "Meil on vaja toita kanad, ja muud linnud. Ülejäänutel on automaatne masinavärk. Nendega tegeleb üks teine töötaja," selgitas poiss.

"Ma ei oleks selles nii kindel," sõnas tüdruk, sest ta teadis, et raske ja pidev töö ei ole tema jaoks. Ta on rohkem sellist tüüp inimene, kes võib mingil hetkel väga töökas olla ja siis nädalaid niisama laiselda. Ta teeb tööd siis, kui talle meeldib, mitte siis kui tal kästakse. Aga tundub, et see hakkab nüüd kõik muutuma, sest raha läheb tal ju vaja ja ta ei saa ometi enda vanematele näidata, et ei saa selle tööga hakkama. "Olgu-olgu," sõnas Leah, tõstes käed justkui allaandmismärgiks üles, endal näos lõbus muigav ilme. Ega ta nüüd nii hoolimatu ka ei olnud. Süda oli tal siiski õige koha peal. Ta oli lihtsalt kuntsnik, kes nägi elu teisiti ja elas seda teisiti, kui ühiskond normaalseks pidas. "Uuuu, kanaad," hõiskas tüdruk ja imiteeris siis nende lennuvõimetute lindude häält, mis külmas ja üsna tühjas õues vastu kajas, "tead, elu oleks palju lihtsam, kui te kõiki elukaid siin masinatega toidaksite. Mõtle te ei peaks mingeid töölisi endale palkama, sest masinad teevad kõik ära." Tüdrukule oleks see muidugi meelejärgi, aga ta oli kindel, et nüüd tuleb Jonah poolt rodu põhjuseid, miks see nii ei ole.

"Tubli, nii palju sa siiski kuulad," naeratas Jonah. "Konidega on ka see asi, et kui Carla mõne õuest leiab, siis ta on ka natuke kuri selle peale. Meil on väljas ka prügikaste, et...Jah," lausus C. Mis sellest enam rääkida, ta lihtsalt tahtis, et Leah saaks siin hakkama võimalikult lihtsalt ja väheste jamadega. "Sa oled hull," oli Carter irvituse saatel kindel. "Meil on masinad just suuremate loomade jaoks. Näiteks lehmadel on sellised kiibilaadsed asjad ja siis kui nad tunnevad, et kõht tühi, teavad kuhu minna, seal loeb üks masin kiipi ja annab ette toiduportsjoni vastavalt pudulojusele. Mõnel on vitamiine rohkem juures, kes on näiteks nooremad või...," seletas noormees. "Kanade puhul ei saa seda rakendada, seal on ikka vaja töökäsi. Masinate juures on ka mõned inimesed," rääkis C.

"Selge, konisid maha ei viska, toas ja küünis ei suitseta ja vahele ei või jääda, muidu kuulen loengut," kordas tüdruk kõik valjul häälel üle ning viis siis enda küsiva pilgu Jonahile. Kas midagi jäi puudu? Tüdrukule endale tundus, et ei. Bates surus enda käed pusa taskutesse ning jalutas noormehe kõrval edasi. "Sa ei ole esimene, kes seda ütleb ja kohe kindlasti mitte viimane," muigas tüdruk lõbusalt ning keksis mõned sammud lõbusalt edasi, kuid jäis siis seisma, sest tal ei olnud õrna aimugi, kuhu ta minema peaks. "Nii et masinate revolutsiooni me niipea ei näe," tõdes Leah. Mnjha....kurb iseenesest. Palju lihtsam oleks lihtsalt seista ja masinate tööd jälgida, kui ise seda kõike teha.

"Täpselt," naeratas Jonah laialt. "Selles olen ma kindel, et ma viimane ei ole," nõustus Carter. "Ei näe, masinad ei ole veel piisavalt odavad ja nutikad," leidis poiss. Asi oli ka selles, et masinad ei suutnud siiani veel inimese moodi funktsioneerida ja hinnata olukorda. Poiss avas esimese ukse neiule ning astus sisse. Nüüd pidid nad kilesussid jalga tõmbama ja käed üle pesema. Loomade juurde pidi alati minema hästi puhtalt ja see oli vist Leahile ka juba öeldud, kuna ta saabumise päeval pidi kas isa või siis Carla maha tüüpilise loengu.

Leah noogutas agaralt ning astus siis noormehe järel uksest sisse. "Ja kuhu edasi?" vaatas tüdruk enda siniste silmadega Jonahile otsa, hakates edasi liikuma. Mingi pesemine oli tal ilmselgelt meelest läinud, sest kui talle saabudes mingit loengut loeti, siis loomulikult olid temal klapid peas ja ei kuulnud ta ei maad ega ilma. Pealegi oli ta liiga pahane kogu maailma peale, et ta siia rantšosse orjama saadeti. "Kas sa oled juba sünnist saati siin tööd teinud nii nagu mina hakkan ilmselt tegema?" uuris Bates korraga, vaadates uudishimulikul ilmel noorukile otsa.

"Võta pane kilesussid jalga ja pese käed selle seebiga ära," näitas Jonah ette ja tegi ise seda sama. "Noh, põhimõtteliselt jah, aga gümnaasiumis vähem ja nüüd nii, kuidas aega on. Ma tegelen põhiliselt korvpalliga, olen ühes noorteliigas. Kui mul peaks vedama, siis saan vist ühte suuremasse, aga see on veel nii õrn võimalus," rääkis Carter ja rahuldas loodetavasti uudishimuliku silmapaari.