tore teema

Eriti lahe! Selle asemel, et mõnel farmeril seda teha lasta, pandi justnimelt Seth üheks nendeks, kellele anti käsk lehma pesta. Nagu.. tegelikult ka. Anti voolik ja hari kätte ning öeldi, et pese puhtaks. Ja siis mindi minema, viimasel hetkel pea ära pöörates, et mitte nende muiet näha. Niisiis ei jäigi kutt sinna, voolik käes, näol loll ilme. Tal ei olnud õrna aimugi, mida ta tegema oleks pidanud. Ilmselt peaks tallis töötavate inimeste üheks eelduseks olema see, et neil on ülimalt suur armastus loomade vastu ja nad saaksid hakkama kõigega, mis sisaldab neid. Ja siin all ei mõelda kindlasti mitte ahju viskamist ja seejärel suurele pidulauale serveerimist. Kuid Patrickul see omadus puudus. Mitte, et ta päris kõiki loomi vihanud oleks.. Koerad olid ikka lahedad ja hundid ja igasugused kiskjad ka. Aga juba need viimased ainult loomaaias vaadates, kuigi väiksena oli tal küll kinnisideeks saada endale beebitiiger koduloomaks. Aga igasugused lehmad, kanad, sead, lambad.. misiganes talle absoluutselt ei meeldinud. Talle ei meeldinud isegi hobused, kuigi nendega oli tal vägagi suur kokkupuude. Rääkimata siis veel sellest, et ta mõne koduloomada tegeledagi oskaks. Ta ei osanud ei ratsutada, lehma lüpsta, villa võtta.. Ta vist isegi oleks segadusse sattunud, kui ta kanalasse oleks visatud ja öeldud: "Näe, korja mune!" Ja nüüd pidi ta lehma pesema. No halloo! Ta ei teadnud üldse, et neid pestaksegi! Ehk teevad nad seda ise. Nagu kassid! Niisiis oligi ta nagu väike eksinud poiss, kes ei teadnud, mida edasi tegema peab. Ta hoidis oma pilku lehmal, kes talle saba lehvides vastu vahtis. "Noh, lehmake, peseme su puhtaks või?" küsis ta, mille peale ainult valju "MOOO!" sai, mis nooruki hetkeks võpatama pani.

Nicholas tuli just peamajast, suur kast juhtmete ja muu sellesarnasega käes. Kuna ta jagas elektrivõrku, usaldati ta ülesandeks peamaja pistikute lisamine, mille mees oli just lõpetanud. Ta viis kasti ära tööruumi, kus neid hoiti ning mõtles, et võiks nüüd teha lõunapausi. Möödunud laudast, nägi ta Sethi lehmaga ees väljas. Oota, mida? "Mis jama sa kokku keerasid?" uuris Nick muigega. Lehmadel oli puhastuseks koht olemas, harva pidi keegi seda ise tegema, järelikult taheti Sethile mingit õppetundi anda.

Nojah, olgu siis peale! Kui pesema, siis pesema! Seth valmistus voolikut lahti keerama ja ta olekski seda teinud, kui ei oleks äkitselt lähedalt kellegi häält kuulnud. Ta jäi koheselt seisma ning viis pilgu kõrvale, tundes ära Nicholase. "Mina pole midagi teinud," sõnas ta süütult, viies hetkeks pilgu lehmale. Kole loom. "Mulle lihtsalt anti see voolik, hari ja lehm ning öedi, et lasku ma aga käia." Ta kortsutas pisut kulmi. "Kas mulle tehakse tünga?" küsis ta, kui pilgu uuesti Nickile viis. Äkki tehti. Narriti, nagu nad on teda narrinud juba algusest peale! Nõmedad talunikud!

Nicholas kuulas Sethi. Ei teinud midagi? Järelikult üritati talle tünga teha. "Jah, ilmselt," turtsatas Nick. "Vii see elajas lauta tagasi, jätad endast natukenegi parema mulje," lisas Nicholas muigega. Keegi Harrisonidest tahtis Sethile varajast aprillinalja teha? Äkki kah. "Lähme pigem lõunapausile, kell juba pool kolm," lisas mees. Peamaja köögi tipptund oli läbi, seega oli seal ka rohkem vaba ruumi.

Keegi tegigi tünga! Fuck you all gkdfgkdfs! Seth viskas vooliku koos harjaga maha ning viis pilgu uuesti lehmale. Tagasi lauta? Ega tema teda sinna ei toonud! "Ee..," kohmas ta, viies pilgu Nicholasele, "kuidas lehmi talutatakse?" Jalga perse ja nõõ? Ta viis uuesti pilgu loomale, mõeldes, kas ta peaks teda sarvedest tõmbama või.. Hei, äkki voolikust on abi! Ta võttis vooliku uuesti kätte, kui siis Nicki pakkumist kuulis. "Kas tõepoolest juba pool kolm?" viis ta üllatunult pilgu talle. Küll aeg aga lendas! Ta ei olnud seda isegi tähele pannud.

"Samamoodi nagu ta välja aetigi," turtsatas Nick. "Las ma ise," lisas ta ningsuutis mõne minutiga lehma õigesse kohta ajada. Tagasi Sethi juures, noogutas mees vastusele. "Jap, pool kolm. Või oled juba lõunal käinud?" küsis Nicholas. Ta lootis, et peale lõunat ei pea ta enam juhtmetega tegelema. Eks mees töötaski rohkem remondimehena rantšos. Õigus, ühed aialipid olid ka vaja ju välja vahetada tagumisel aial.

Ja kudias ta välja aeti? Tema ju ei olnud seda näinud! Kuid õnneks ei pidanud Seth kaua selle peale oma pead vaevama, sest Nicholas otsustas ise tema eest selle ära teha. Ta vaatas, kuidas Nick lehma tagasiajamisega nii lihtsalt hakkama sai, nagu see oleks tema igapäevane töö või nagu see oleks miski, millega iga loll peaks hakkama saama, ja vangutas endamisi pead. Ta vist peaks tõepoolest loomadega julgem hakkama olema, kui tahab seal edasi töötada. "Ei, ei ole," vastas Patrick küsimusele kiirelt ning naeratas siis kergelt. "Tegelikult saan ma alles nüüd aru, et mul kõht tegelikult tühi on," lisas ta juurde, asetades seejärel vooliku tagasi maha. Oh, sellega oleks tegelikult saanud veesõda teha!

"Noh, siis lähmegi lõunale," vastas Nicholas naeratusega ning võttis suuna peamaja poole. Seth ärgu üritagugi teda märjaks kasta, muidu saab ise kahekordselt tagasi. Mehele meeldisid veesõjad suvel, aga paari miinuskraadiga läheb olemine ruttu külmaks. Täna oli vist lõunaks mingisugune juurviljahautis. Siin vaheldus menüü üle kahe nädala ja eelmisel nädalal oli teisipäeval just hautis olnud. Mehe kõrt hakkas vaikselt korisema, kuna Nick polnud kella kaheksast söönud.

Äh, mis see paar kraadi külma ikka teeb! Natuke lõdised õhtul teki all koos kuuma kakaoga ja hommikuks jälle triksis traksis, nagu ei oleks midagi juhtunudki! Seth kõndis Nicholasega maja suunas ning kui nad olid sinna jõudnud, võtsid poisid suuna koheselt ka kööki. Suures söögisaalis ikka sööma ei hakka ju. Eks ikka köök oli nende jaoks! "Mm, toit," mõmises kutt, kui koheselt ruumi astudes mingit lõhna tundis. Ta läks otsejoones potini, et selle kaant kergitada, krimpsutades seejärel pisut nägu. "Juurviljad," pomises ta. Ah, mis seal ikka! Eks neid tuli ka vahest süüa.

Nicholas pesi käed ära ja kuulis Sethi vingumist. "C'mon, mrs.Harrison suudab sitast ka saia teha nii et ära vingu. Siiani on mulle küll ta toidud sobinud," irvitas Nicholas. Loodetavasti ei olnud ta ise läheduses, sest seesõnavara ei oleks ilmselt naisele meeldinud. Mees võttis taldriku ja ladus sinna suure hunniku hautist. Taldriku lauale pannud, kallas ta endale ka tassi mahla ja hakkas vaikselt sööma. "Mis ma ütlesin, suurepärane!" kiitis Mason.

Seth tegi Nicholase sõnade peale küll pisut nägusid, kuid ta ei saanud sinna midagi parata, et kutil oli õigus - mrs. Harrison tegi tõepoolest väääga häid toite, nii et kui hästi läheb, siis on see toit ka söödav. Aga juurviljad! Need olid põhimõtteliselt taimed! Ja tema, kes ta on täielik lihafänn, leiab alati, et juurviljad ei ole miski, mis kõhu täielikult täis ja mehe tugevaks teevad. Nevertheless, läks temagi kraanikausi alla ning pesi käed puhtaks nagu ühele tublile poisile omane ning otsis seejärel ülesse taldriku, kuhu ta ka hautise peale pani. Poti kaas tagasi kinni, asetas ta taldriku lauale, võttes ka omale klaasi, kuhu endale mahla sisse valada. Ta võttis istet teiselepoole Nicki ning asus sööma. "Okei, on jah hea," pomises ta, kui oli juba mingi osa toidust ära söönud. "See ei tähenda siiski seda, et juurviljad endiselt õige toit oleks."

"Ei vingu," oli Nicholas kindel. Muidugi ei puudunud ta huulilt ka kaval muie, mis ei kadunud Masoni näolt just eriti tihti. "Mina sööngi just rohkem taimselt. Kuidagi üle on visanud pidev liha õgimine," kehitas Mason õlgu. Euroopas oli see nii tavaline, et ei söönud nädalaid killukestki liha. Kõige mõnusam menüü oli ikka Kreekas, kus nad said sõpradega ühes istanduses töötades värskeid puuvilju iga päev.

"Sellepärast sa nii kribu oledki," noris Seth kergelt muiates Nicholast, kui too ütles, et too pigem taimset toitu sööbki. Okei, ilmselgelt oli Nick vägagi kaugel kribu olemist, ta oli ju ometi näinud tüüpi shirtlessina rantšos tööd tegemas ja-.. Olgu peale, siinkohal Sethi mõttejooks ka peatus, sest tal endal hakkas juba pisut veider. Ta viis hetkeks pilgu toidule ning sõi edasi. "Mina näiteks ei saaks ainult taimetoidust kunagi kõhtu täis. Praegu pean ma ka ilmselt uurima, kas kapis on midagi veel," lisas ta.

"Jajaa, kribu my ass," turtsatas mees. Tal olid ikka kõhulihased ja biitsepsid olemas. "Veame kihla, et saad. Sa näiteks sojakotlette oled söönud?" küsis Nick ning viis pilgu Sethile. "Uuri-uuri, parem kraam on juba läinud," muigas Nicholas. Kella üheks oli tavaliselt tööliste poolt köögis laastustöö tehtud.

"Minust oled raudselt kribum," arvas Seth muiates, kuigi.. Ta ei tednudki tegelikult. Ta ei olnud ju oemti niiviisi võrrelnud. Lihtsalt. Tema sõi palju liha, Nicholas mitte. Raudselt määras midagi! Kuuldes küsimust sojakotlettide kohta, kergitas kutt korra kulme, mõeldes seejärel pisut. "Eeee.. ma ei tea. Võib-olla?" ütles ta, mõeldes korra enda eelmise lause üle. "Olgu peale, võib-olla täiskõhutunne võib siiski tekkida, aga tegelikkuses on ikka selline nõrk tunne. Ei ole rammu veres või midagi." Ta tõusis laua tagant püsti ning kõndiski külmkapi juurde, et näha, kas seal siis on midagi järel. Teinud lahti, avastas ta selle.. noh, ütleme nii, et päris tühjana. Munad, piim, juust.. oo! Vorst! Ta võttis selle välja ning asetas lauale, passides külmkapi otsas veel pisut aega, et midagi head leida.

"Kuidas arvad," naeratas Nick. Tal oli suhteliselt ükskõik, mida Seth temast arvab. "Näed, sojakotletid mingi köögiviljaga ja ongi kõht pikalt täis," seletas Nicholas. "Nojah, kuidas ise arvad," muigas mees järgmisena. "Noh, kas tuulamine on kasulik?" küsis Mason ja pistis ühe kartulitüki suhu. Omnomnom. Noormees tegi ise ka päris hästi süüa, kõige paremini oskas ta teha itaalia toitu.

Sojakotletid. Kust ta neid veel saama peaks? Poest? Obviously. Aga praegu ta poodi ei saanud. Või sai? Kas tal üldse oli veel tööd teha? Seth mõtles kiirelt läbi, mida ta enne teiste tööliste poolt segamist ja lehma juurde viimist tegi. Ta oli just lõpetanud heina viimise, nii et põhimõtteliselt oli tal nüüdseks tööpäev läbi. Rantšotöö - ärkad küll meeletult vara, kuid see-eest saad väga vara ka töölt lahti. Ta pani külmkapi kinni. "Ühe vorstijupi ainult. Hei, on sul veel palju teha või? Läheks kõmbiks külapoodi või midagi," tegi ta ettepaneku, viies pilgu Nicholasele. Olgugi, et külapood oli nii umbes kahe kilomeetri kaugusel, oli see siiski lühem maa kui Las Vegasesse. Ja sinna ei kõnni ju. Või sõida jalgrattaga, sest autot tal ju ei ole ja hobuse selga ei istuks ta ealeski.

Sojakotlette on kõige targem ikka ise teha, aga Seth ei pidanudki seda teadma. "Ee... Ei ole midagi erilist. Aga miks kõndida? Mine sa tea, mida ilm teeb. Lähme käime mu autoga siis juba ära," pakkus Nicholas välja. Ta hakkas enda toitu vaikselt juba lõpetama, kuna sel ajal, kui Seth külmikust vorstijuppi otsis, tühjendas mees reaalselt enda taldrikut. Ta vaatas käekella ja mõtles, et võib täna vast minna kah, terve päev oli rantšo kuidagi vaikne olnud.

"Sul on auto?" küsis Seth, kuigi vastus oli ilmselge. Muidugi. Kõigil siinsetel oli auto. Peale tema. Ta isegi ei teadnud, miks ei olnud ta omaenda autoga Las Vegasesse kaks aastat tagasi tulnud. Või misk ei olnud ta vahepeal selle ära toonud. Nüüdseks kopitas see lihtsalt garaažis. Või siis sai kasutust tema äsja 16 aastaseks saanud venna poolt. "Aga.. nojah. Lähme siis autoga," lausus ta, võttes kätte noa ning lõigates vorsti ümber oleva kile ära. Peale selle võttis ta sealt ühe tüki ning pistis suhu. Juurviljad jättis ta ikka pooleli. "Tahad mu taldriku ka tühjaks teha?" küsis ta muiates Nicholaselt, kui hetkeks tema söömist vaatas.

"Ei, tegelikult ei ole," turtsatas Nicholas. Miks ta siis autot pakkus, kui tal seda ei oleks? "Ha-haa," mainis mees irooniaga. "Ma söön kiirelt," kehitas Mason õlgu. "Ise tuhlasid seal külmkapi juures sada aastat," lisas ta naerdes. Nüüd hakkas mees väikeste lonksude haaval enda mahlaklaasi tühjendama ja mõtles, milline päev järgmine on.

"Kui ma sada aastat külmkapi juures tuhlanud oleksin, oleks sul juba söödud. Aga nagu näha, ei olnud. Või samas.." Viimane oli ilmselgelt jälle norvialt mõeldud, nii et ta itsitas pisut omaette. Seth jõi enda mahlaklaasi tühjaks ning vaatas toitu laua peal arupidavalt. "Mis sa arvad, kas ma selle potti tagasi võin panna või? Ma pole ju midagi peale lisanud ja milleks ikka raisata," lausus ta. Uskumatu, kuid rantšos elades oli ta hakanud vägagi kokkuvõtlikult mõtlema. Kaks aastat tagasi poleks ta sekunditki mõelnud ja toit oleks ilma pikema jututa prügikasti lennanud.