Paari kilomeetri kaugusel rantšost

Nicholas läks enda tavapärasele sörkjooksule. Ta oli sellise spordiga hakanud tegelema alles rantšos, varem armastas ta õhtuti pigem pidutseda. Mees sörkis alati samal kellaajal, tal oli tekkinud mõnus rutiin, mis hoidis pea selge ja elu elamisväärsena. Mason ei tahtnud enda minevikul teda tagasi depressiooni lasta tõmmata ja seetõttu üritas mees lihtsalt juhtunu unustada, kuna muud tal üle ei jäänud.
Nick kandis lohvakaid halle dresse, musta wifebeaterit ja selle peal sooja musta pusa, mille peal oli sinise-valge-punases kirjas "France". Ilmselgelt oli mees selle ostnud Prantsusmaalt. Jalgu katsid tumesinised Adidase botased, mille peal olid valged triibud. Nick mõtles teha väikse puhkuse ja juua vett ning märkas, et oli ringiga kaldunud autoteele liiga lähedale.
OT:Kinni

Mees lonksas vett ja hoidis silmi sõiduteel, kust möödus üks must sedaan. Nick sai enda esimese auto 15-aastaselt, mille ta oli äärmiselt odavalt saanud ühe sõbra emalt, kes oli auto täiesti ära kulutanud. Sõiduk lagunes ära paari kuu pärast, seetõttu tal ka nii soodne hind oli. Mason kuulis kellegi häält enda selja tagant ja pööras pead, et näha kellega tegu. Üks Morganitest. "Hei," sõnas mees sõbralikult. Ta suhtles inimestega peaaegu alati soojalt ja sõbralikult, kuna ta ei sallinud draamasid. "Ee...Amanda, right?" pakkus mees. Tal ei jäänud kunagi meelde, kumb oli Elizabeth ja kumb Amanda. Mõlemad tüdrukud olid blondiinid ka ja Morganid. Mason ei sattunud tihti nendega rääkima.

"Ega sa vett ei taha?" pakkus mees. Tal istus veepudel siiani veel käes ning ootas joojaid. Nick oli juba enda paar lonksu saanud ning isu oli kadunud. Jah, tüdruk nägi tõesti väga hoolitsetud välja, tekkis isegi kahtlus, et kas ta jooksis, sest seda tehes hakkasid inimesed tavaliselt higistama. Nojah, olenes tempost ja treenitusest ka. "Vabandust," naeratas Mason. "Ma ei tea, kas minu nimi on veel sul meeles," lisas Nicholas. "Õigus, õigus. Ma olen teda näinud kabrioletiga sõitmas," meenus Masonile.

"Pole tänu väärt," vastas noormees ning vaatas horisondile. Päikest polnud enam näha ja oli üsna hämar. Ausalt öeldes mees suitsetaski, aga sigareid väga harva. Suitsetamine oligi ainus halb harjumus, kuna alkoholi ja kanepiga oli ta päevapealt lõpparve teinud. Tavalised sigaretid pidid asja ära ajama ja siiani olid nad seda ka teinud. "Woah. Ma mõtlesin, et Morganid väga ei tea Harrisonide töötajaid," tögas mees. See oli sõbralik nali, mitte mõnitus või siis halva alatooniga kiusamine. "Tervisejooks jah," noogutas poiss. "Mmm...Ma kardan, et sa teeksid mulle ära. Ma suitsetan ja seetõttu on pikamaajooks mulle pisut...Raske. Sörk on täiesti okei, aga kui ma pean aja peale üle poole kilomeetri jooksma, siis... Jah," seletas Mason.

"Ahsoo," oskas Nick vaid öelda. Ta ei mõistnud rantšode vaenu, miks oli vaja teha kahe teismelise tüdruku vihast mingisugune suur perekondlik tüli? Segased. "Oot, ma arvasin, et sulle oli tähtis võistlus," meenutas Mason muigega ja ajas end maast üles, et neiule järgi sörkida. Tilley vaatas hetkeks käekella, mis näitas, et ta peaks enda tavalise rutiini järgi mõne minuti pärast enda tillukeses majas olema. Nojah, kui tekkis vestluspartner, siis võis ju ka venitada õhtu pisut pikemaks. Nicholas mõtles, et peaks suitsetamise ka maha jätma, aga ta lihtsalt ei suutnud. Sigaretid olid ainsad, mis suutsid mehe maha rahustada.

"Jajaa," turtsatas Nick. "Või teeme nii, et praegu võistlus jooksmises ja kunagi hiljem pokkeris, ma teeks sulle viimases kohe kindlasti ära," oli mees kindel. Ta oli sõpradega Euroopas nädalas vähemalt paar-kolm korda pokkerit mänginud ja õppis ruttu selgeks, kuidas hästi bluffida ja võita suuri summasid. "Pokkerit võime teha žetoonide peale, mul neid on," lisas mees. Ta ei tahtnud tüdrukut rahast tühjaks teha, kui teadis, et tegu ei ole üsna tõenäoliselt kõige parema mänguriga. Mason tundis kerget tuulepuhangut, mõne nädala jooksul lubati päris tormist ilma, ei tea, kas elekter püsib või peab jälle generaatorit kasutama. Eelmisel aastal pidi mees neli päeva enda majas generaatoriga läbi ajama, mis undas kõrvulukustavalt.

Nicholas ootas tüdruku vastust, aga siiski tuli see ootamatult ja sprint oli veelgi üllatuslikum. "Hei, oota!" hõikas mees naerdes järgi ja üritas sama kiire olla, aga muidugi see tal ei õnnestunud. What a surprise. Ta nii tahtis tüdrukule pähe teha puhtalt seetõttu, et vaadata, kui palju ta arenenud on. Ühel hetkel libises mees niiskel maapinnal ja lendas kõva prantsatusega selili. Nunnu. Ta hakkas naerma, kuna ei osanud muud teha. "Ma tean, sinu võit," lausus Mason. Ta lendas ju pikali, mis siin enam arutada kumb võitis. Nicholas tundis, et alaselg oli päris valus, aga lootis, et homseks läheb üle. "Nonii, mis sa auhinnaks tahad? Šokolaadi?" uuris mees. Mida noored tüdrukud tahavad? Nukueast oli Elizabeth väljas, aga ta ei tundunud nii suur ka, et tahaks mõnda pudelit või midagi sellelaadset.

"Ei tead, ma ei jäänud ellu," irvitas mees ja sai end neiu abiga üles. "Ei, sa ei pea mind koju saatma, ma saan ise ka suurepäraselt hakkama. Ütle enda auhind ära," naeratas Nick. Ta pisike maja asus üsna varjatus kohas rantšost eemal. "Pealegi sa ei tea, kus ma elan," lisas Mason muigega. Tal käisid külalised väga harva ja enamjaolt olid nendeks kolleegid, kui võib nii öelda. Tilley liigutas korraks õlgu, et veenduda nende korrasolekus. "Näed, enam-vähem terve," naeratas Nicholas.

Mees lasi käega üle tagumiku ja lootis, et sinna ei jäänud libisemisest mingit suuremat jälge. Üsna totakas oleks nii ringi käia. "On a second thought, alaselg on justkui veel valus," mainis mees massaaži peale. Kes ei tahaks tasuta massaaži? "Auhinnaks ongi pokker?" küsis Nicholas. "Okei, kui sa nii arvad," kehitas mees õlgu. Ta oleks auhinnaks ise küsinud massaaži, aga Elizabeth oli ilmselt pisut teistsuguste soovidega. "Näed, lähme siit," näitas mees ühele väiksele pisut ärakõnnitud rajale, mida tähelepanelikum silm võis märgata.

"Alaselg," kordas mees noogutusega. Päriselt ka valutas alaselg, kukkudes oli ilmselt nii "õnnelik" olnud ja mõne kivi peale lennanud. Nicholas muigas tüdruku lause peale. "Mul oli valida, kas elan peamajas või siis teen selle koha korda. Ma naudin vaikust ja tahan iseseisvust. Harrisonid on toredad, aga ma ei suuda nendega 24/7 ka koos olla," rääkis noormees õrna naeratusega. Mees otsis taskust võtme ning avas ukse ja lasi tüdruku enda ees pimedasse koridori. Ka ise sisse astunud, pani ta koridoris tule põlema, mis valgustas üsna pisikest ruumi, kust viis üks ukseava kööki ja teine elutuppa. Elutoast läks uks edasi ja seal oli peidus mehe magamistuba ja sealt sai omakorda vannituppa. Terve maja oli sisustatud hubaselt ning ei omanud valget modenset mööblit. Elutuba oli sinistes ning šokolaadipruunides ja valgetes toonides. Köök omas seda sama šokolaadipruuni, aga seal juures oli laimiroheline. Magamistuba oli beež ning tumepunane ja vannituba must ning tumesinine ja erines tervest majast.

"Ausalt ka, vaikus on ka hea. Kui ma olin Euroopas, siis mõned õhtud möödusidki selliste 4-5 vesipiibu sessidena, kus me rääkisime sõpradega igasugustel teemadel. Ei olnud vaja mitte mingisugust lärmi või ärritust," pidas Nick vajalikuks selgitust. Ja nüüd oli omaette elu tingitud rohkem ka sellest, et ta ei tahtnud väga suure grupi inimestega koos elada. "Kujutasid ette, et mul ripub üksik pirn laest alla ja mõni katkine madrats lebab kuskil põrandal?" küsis mees muigega. Hell no. Tema magamistuba oli mõnusa suure voodiga, kus Masonile meeldis hommikuti pikalt lesida ning vannitoas oli suur vann, sest ka seal oli mõnus mõelda. "Tahad midagi muud juua?" uuris Mason seejärel. Pisikeses külmikus ikka üht-teist leidus.

"Kusjuures hiljuti eksis mul siia üks pisike ämblik ära," mainis mees turtsatusega. Selline must ja pikkade karvaste jalgadega, aga siiski armas. "Mul on peaaegu kõige väljaarvatud alkohol," tunnistas Nicholas. Mahl, paar purki cocat, piim isegi, kuigi ta seda tihti ei tarbinud...Mis veel? Gaseeritud vesi ja mõned purgid energiajooke. Masonile meeldis mõnel õhtul purk Red Bulli ära juua ja siis mõnda head filmi vaadata. Sülearvuti toimis teleri eest ja sealt said kõik saated ja filmid vaadatud. Ta ei vajanud telerit. Mees tõukas lõpuks tossud jalast ja kõndis enda vikerkaarevärvi sokkides kööki. Sokid olid vist kellegi kingitus kunagi, sest ta sõpradel on omapärane huumorisoon.

"Ära muretse, ma viisin ta välja," vastas Nicholas naeratusega. Ämblik võis uuesti ka tee majja leida, aga see oli vähetõenäoline ja mees sai tegelase jälle ära päästa. "Ma ei põleta elusolendeid," lisas ta pisut mõrult. Kui mitte otseselt, siis teisiti, vaimselt. Mason tundis, et peab ühe suitsupausi tegema, et see vastik tuju ära kaoks. "Mul pole alkoholi, sest ma ei joo. Aga mul on vesipiip, see ei sobi?" pakkus Mason. Igasuguseid erinevaid tubakaid ka, alustades erinevatest puuviljadest ning marjadest ja lõpetades piparmündiga. Vesipiip tekitas ka sellise mõnusa rahuliku olemise. "Ma võin vesipiibu kiirelt minema panna," lisas Nicholas. Tal oli üks suurem neljaline vesipiip ja siis väiksem ühene.