Olen tubli tööpoiss!

Kell oli kusagil poole kümne paiku, ent ometi siras päike juba väga kõrgel taevas, muutes terve õue vägagi valgeks. Need rantšo töölised, kes ei huvitunud nädalaajalisest jõulu ja uusaasta puhkusest või lihtsalt olid selle juba varem ära kasutanud, nii et neil ainult 24-26. detsember ja 1. jaanuar vabad olid, olid tööl. Seth kuulus sinna esimesse gruppi. Ei tahaks küll päris öelda, et ta ei huvitunud puhkusest - eks ikka huvitus, puhata oli alati hea. Asi seisnes pigem selles, et ta ei tahtnud New Yorgis olla ja kuna seal rantšos niikuinii midagi muud targemat teha ei ole, kui töötada, siis seda ta ka tegi. Sai raha ja hoidis vabu päevi mõneks teiseks korraks. Kuid täpselt sellel hetkel ta siiski päris oma kohustustega ei tegelenud. Tegelikult - seda isegi mitte üldse. Nimelt istus ta heina sees, selg toetamas vastu heinarulli ning silmad kinni. Ta oli magama jäänud. Täiesti kogemata, tegelikult. Ta oli eelmisel õhtul - või tegelikult selle sama päeva varahommikuni - koos New Yorki semudega interneti vahendusel arvutimängu mänginud ning kes ikka sellisel ajal magama saab. Fakt, et tal järgmine päev tööpäev pidanuks olema, läks loomulikult meelest ja nii ta peale paar tundi magamist välja askeldama läkski. Ühel hetkel oli talle antud käsk minna ja tuua heinaküünist hobustele heina juurde, kuid, olles endiselt täielikult uimane ja väsinud magamatuse tõttu, otsustas ta hetkeks maha istuda ja puhata. Hetk venis natuke pikemaks, sest ta suutis magama jääda põhimõtteliselt kohe peale istumist ja pea toetamist. Vähemalt ei juhtunud see lageda taeva all, kus ta ilmselt päikesepioste oleks saanud.

Jonah ärkas üles kaheksa ajal ja sõi pisut, et siis välja tegutsema minna. Esimesed poolteist tundi tegeles ta enda hobusega ja siis läks üldtalli juurde. Üks töölistest küsis Jonahi käest, et ega ta Sethi ei näinud. Mees kehitas õlgu, aga lubas tallipoisi üles otsida ning läks vaatama, kas ta veel küünis elutseb. Sinna jõudnud, märkas Carter kohe paari saapaid ning edasi liikunud hakkasid paistma ka jalad ja saabaste kandja. "Noh, pidutsesid eile pikalt?" küsis Carter muigega. Seth oli normaalne inimene. Ta ei vingunud iga väiksema probleemi peale, mis võis tekkida noorte tõttu ning suutis enda ülesandeid ilusti täita.

Kohe, kui kostus mingisugune hääl, mis erines vaiksest tuulekesest kõrvus, võpatas Seth ennast ärkvele, vaadates hetkeks ehmunult ringi. "Ah?" küsis ta, lastes korra käel üle näo minna ning alles siis viis silmad teisele isikule, kes samuti seal ruumis oli. Ookei. Ta oli oletanud, et see hääl, mida ta pooleldi läbi une oli kuulnud, kuulus mõnele teisele tallipoisile, aga see, et tegu hoopiski Jonah Harrisoniga oli, pani hetkeks ehmuma küll. Mis sest, et tegelikult paistis kutil sellest täiesti ükskõik olevat, et Patrick seal päise päeva - või siis normaalse inimeste jaoks hommiku - ajal heinakuuris magas, kuigi oleks pidanud hetkel tööd tegema. Ta ajas ennast pisut koperdades püsti. Olgugi, et Jonah tegelikult täiesti lahe kuju oli - boss on boss. "Aa.. ma.. ee," kohmitses ta, unustades äkitselt ära, mis üldse küsimus oligi. "Sorry, mida sa küsisidki?"

Jonah naeris vaikselt. "Ma küsisin, et kas eile venis pidu pikale?" uuris mees. Ta järeldas, et Seth oli käinud kuskil peol, et nüüd nii väsinud oli. "Ei tegelikult saadeti mind sind otsima, kuna sa ei tulnudki kunagi heintega tagasi," lisas mees ja istus ühe heinarulli peale. Mõnus. Poiss tõmbas jakki endale pisut lähemale, kuna küün oli üllatavalt jahe. Ei tea, milles asi. Tuuletõmme ehk, äkki oli jälle üks luuk tuulega lahti löönud. Tuli üle vaadata see asi.

"Aa," sõnas Seth selle peale, muiates korra. "Ah, ei, ma ei käinud eile kusagile. Passisin eile läpparis ja mängisin öö läbi," sõnas ta, lastes seejärel kuuldavale ka ühe laia haigutuse. Nii.. mida ta pidigi enne tegema? Loomulikult sai ta sellele ka kohe vastuse. "Aa, fuck," sõnas ta vaikselt, märgates ka nüüd muidugi seda toredat kärukest, millega koos ta siia tulnud oli. Ei no muidugi. Miks muidu oli ta justnimelt heinakuuris? Niisama ta seal hängimas ju ei käinud. Või vahest ehk käis ka.. Nice place to sleep. Eriti veel siis, kui ta "juhtumisi" rantšosse enam sisse ei saanud, sest kell oli vägagi palju ja võtmed oli ta majja unustanud. Nojah, eks tuleb vist tööle asuda. Ta otsis ülesse heinahangi ning asus sellega heina kärusse tassima. "Ja mis sind siia toob? Tulidki mind otsima või?" küsis ta.

"Nolifer," turtsatas Jonah. "Jah, mind saadeti sind otsima. Aga noh, ma arvan, et see koorem heina võib ooodata ka," pakkus noormees. "You know, ma ei käi eriti küünis niisama tšillimas, ma ei ole Jeff, kes üritab tihti üle lasta," muigas Carter. Jeff ikka võrgutas tüdrukuid, läks küüni hullama ja siis oli päeva lõpuks jälle töö tegemata. Shit happens.

"What can I say," laiutas Seth naeratades käsi, kui teda noliferiks kutsuti. Vahest ikka võib ju! "Ma tassin ikka selle käru täis, siis ei pea seda hiljem tegema," sõnas poiss, kui Jonah ütles, et hein võib oodata. Niigi oli siin bossile magamisega vahele jäänud, las näitab nüüd ennast pisut heast küljest ka. Ta muigas pisut selle Jeffi kommentaari peale, teadmata, kas julgeb midagi öelda või ei. Selles suhtes, et.. tegu oli siiski Jonahi vennaga. Üks veri ja kõike. Kuid ta ei saanud sinna midagi parata, et Jeffery näol ei olnud tegu just ta lemmikisikuga. Ta küll üritas seda mitte väga välja näidata, aga no ta ei saanud midagi selle vastu, et too oli kuidagi.. no.. kuidas nüüd öeldagi.. "Eks tuleb talle ju kuidagi andeks ka anda. Tal on pidevalt naistevalik ees, et on ju raske tööle keskenduda," lausus ta muiates.

"Ei no jah, mis teha, kui arvuti on nii meelitavaks tehtud. Interneedus, muu ta ei ole," arvas Jonah. Ta sattus ise üsna harva arvutisse, kuna oli kas korvpalliga hõivatud või siis kodus töö või Andiega. Ei jäänud lihtsalt aega. "Nojah, eks ta vist hea ole," arvas Carter, kui Seth pakub, et tassib käru täis. "Yeah, right. Ta mõtleb lihtsalt pea asemel riistaga," turtsatas Carter. "Ei, ega ta nii hull ka tegelikult ei ole, huumorisoon on olemas and shit," lisas mees. Ta sai kõige paremini perekonnast läbi siiski Victoria, tema kihlatu ja vanematega. Andiega muidugi ka, aga ta ei olnud veel ametlikult perekond, kuigi tehniliselt juba oli tüdruk üks Harrisonidest.

Vastupidiselt Jonahile oli Sethil liigagi palju vaba aega, nii et ei jäänudki muud üle, kui ennast arvutiga hõivata. Mida muud tal ikka seal rantšos teha on? Raamatut lugeda? Prsh! Hea nali! Ta jätkas heina tassimisega kärusse, samal ajal Johni vastust kuulates. Ta muigas kergelt selle riistaga mõtlemise peale. Jah, oli vist tõepoolest niimoodi. "Kuule, sorry, aga ma ei vitsi väga Jeffist rääkida," sõnas ta, kui hetkeks seisma jäi ja pilgu Jonahile viis. Olgugi, et tavaliselt ei hoidnud ta oma suud millegi koha pealt kinni ja ütles alati välja kõik, mida ta arvas, siis praegune olukord oli veidi teine. Ta kartis, et ütleb midagi, mis hiljem halbu tagajärgesid võib tuua. "Räägi parem, mis muidu uudist? Kuidas Andiega näiteks läheb? Või korvpalliga?" uuris ta.