Uimane hommikupoolik

Kell oli veel vähe, aga Caleb tõusis jalule juba paar tundi tagasi, sest ta ei saanud und, mis aga ei tähendanud, et kutt poleks üldsegi väsinud. Oli - ja kuidas veel. Tööle tuli siiski jõuda, kuna ta polnud kunagi ilma mõjuva põhjuseta minemata jätnud. Enne rantšosse minekut seadis noormees sammud hoopis enda lemmikkohvikusse Starbucksi, et võtta üks cappuccino. Kuna aeg oli veel varajane, polnud Calebil mingit põhjust kiirustamiseks. Otse vastupidi - noormees jalutas aeglasel sammul mööda inimtühja tänavat, lauldes vaikselt viisijuppi, mis tal juba viimased paar päeva peas keerelnud oli. Enne oli ta muidugi vaadanud, ette, taha ja igale poole, kuhu silm ulatas, kuna noormehele ei meeldinud mõte, et keegi võiks teda kuulda, sest ei pidanud end piisavalt heaks... Caleb teadis, et see meloodia ei lõpeta kummitamist enne, kui ta laulu lõpuni kirjutab, sest praegu oli olemas ainult refrääniosa. Väsimusest hoolimata ilmus kuti näole isegi kerge naeratus, sest üldiselt oli hommik ju kena - päike paistis ja puha. Miskipärast oli noormees kindel, et tänane päev kujuneb meeldejäävaks. Seda tunnet tuli ette harva ning ka siis põhjusega.

OT: Quenne

Caleb polnud ainukene varajane ärkaja hommikul. Ka Quenne oli tõusnud seekord juba eriti varakult ülesse, jõudes teha isegi kerge hommikuse jooksuringi enne tööle minekut. Nii nägi ta üle pika aja tühje linnatänavaid ja isegi tõusval päikesel avanes võimalus üle pika aja Hilly tumepruune juukseid ja silmi paitada. Tagasi korterisse jõudis näitsik ajaks, mil tema õde ülesse ärkas. Teinud mõlemale kerge hommikusöögi, vahetas tüdruk riided, pesi kiirelt hambad ära ning leidis isegi minuti, et harjaga läbi pikkade paksude juuste tõmmata. Hannah kõrval korteris elava vanema naise hoolde, kes on nende mõlemale järgi juba aastaid vaadanud, jätnud, ruttas Hilly majast välja, et ikka õigeks ajaks tööle jõuda. Hilinemisega pole tal kunagi probleeme olnud ning seda ei tule kohe kindlasti ka täna, sest neidis oli tunduvalt varem kodust välja saanud.
Quenne jõudis parasjagu trepikojast tänavale, hoides käes enda mobiiltelefoni, mille küljes tolknesid punased kõrvaklapid, kui tema tumedad silmad märkasid tuttavat kuju ees pool. Vaiksel sammul astus tüdruk kõnniteele, järgnedes Calebile, et teda võimaluse korral ehmatada. Väikene kättemaksu tund. Noormees kiusas tüdrukut pidevalt ning nüüd avanes viimaks Hillyl võimalus tüüpi kiusata.
Enda telefoni koos kõrvaklappidega tagasi jaki taskusse pannud, kohendas Hilly üle-õlakotti enda seljas, tehes mõned kiiremad sammud, et Tony'le järgi jõuda, ennem kui talle selga hüppas. "Hommik," ilmus tüdruku näole lõbus muie.

Caleb oli täielikult oma mõttemullis ega pannud tähelegi, et kellegi sammud talle järgnesid. Tüüp sai asjast aru alles siis, kui talle oli juba selga hüpatud. Päris korralik ehmatus oli see küll, kuid noormees kogus ennast kiiresti ning tema näole ilmus uuesti selline naeratus nagu natuke aega tagasi. "Kena hommik jah," vastas kutt neidise tervitusele. "Ja mida sina nii varakult juba särad?" uuris ta, kõndides Hillyt ikka veel seljas tassides edasi. Kohvikuni ei olnudki enam palju maad jäänud ning ta ei kavatsenud neidist enne maha panna, kui nad sinna jõuavad. "Muide, ma võin sulle täna välja teha, kui tahad," pakkus Tony, varjamata enda head tuju. Isegi kui ta suurema osa ajast Hillyt kiusas või muidu nõmedikku mängis, võis ta vahel ka vägagi lahke olla. Et aga lahkusega mitte üle pingutada, lisas ta ühe õela küsimuse sinna kohe juurde: "Mida sa sööd, et sa nii raske oled?" Tegelikult ta näitsikut loomulikult raskeks ei pidanud, aga õrritada ju võis - mänguliselt muidugi ning liiale minemata.

Quenne sättis ennast mugavalt Calebi selga, hoides enda käsi kindlalt, kuid õrnalt ümber noormehe kaela, asetades enda pea poisi õlale. Tüdruku suul säilis üks lõbus lai naeratus. "Miks ma ei peaks? Päikene paistab, linnud laulavad, ilm on ilus ning ma saan täiesti tasuta sõidu kohvikusse, kus mulle tehakse veel välja ka. Ma ei leia hetkel ühtegi põhjust, miks ma ei võiks olla üks pisikene päike lisaks enda suurele vennale seal üleval," seletas Hilly vaikselt, sest tema suu oli ju noormehe kõrva ääres. Nii võiks küll iga päev alata. "Ning viimati kui ma vaatasin, särad sa samamoodi. Mis sinu õnne saladus küll on?" kergitas näitsik kulmi, vihjates salamisi küsimusele, kas äkki on Calebile tekkinud üks silmarõõm, kes hoiab noormeest 24/7 õnnelikuna.
"Putru, pastat, kartuleid, riisi, kana, kala, erinevaid juurikaid, suhkrut ning vajadusel ka jõusööta, et sa saaksid mind ikka piisavalt kiusata," turtsatas Quentella valjult, tõstes enda pruunid silmad noormehelt kaugele ette, märgates juba tuttavat söögikohta.

Tõsi, neidise jutus oli iva sees. Ja üldse, miks peakski kogu aeg negatiivselt mõtlema, nagu Caleb tavaliselt tegi. Ta suutis igas heas asjas suurema osa ajast halba leida. Kunagi sai isegi sõpradega sel teemal isegi natuke nalja tehtud. Cal oli lihtsalt nii negatiivne, et tal hakkas vahel ise ka endast kahju... "Tasuta sõit jah. Aga järgmine kord ostad pileti, kui minu seljas veel reisida peaksid tahtma," tögas noormees. Hilly rõõmsameelsus oli muidugi nakkav - seda pidi ta endale tunnistama. Kuulnud neidise küsimust, hakkas Cal naerma. "Ma tean küll, mida sa mõtled. Aga asi pole üldse selles. Ma olen forever alone. Mul on lihtsalt selline tunne, et tänane päev toob midagi ootamatut ja ehk isegi meeldivat," sõnas noormees mõtlikult. Nüüd saab Quenne veel rohkem endale kinnitust, et Cal on segane, aga erilist vahet polnud, sest näitsik teadis seda nagunii. Tüüp võis ju muidu vaikne olla, aga koos sõpradega oli ta justkui teine inimene. Mis puutus tüdrukutesse, siis nendega Caleb endiselt suhelda ei osanud - ainult nendega, kes kuulusid tema sõprusringkonda, aga mitte mingil juhul suvaliste tibidega. "Seda ma usun. Nüüd võtad burksi ja friikaid ka, eks?" küsis tüüp muige saatel, kui nad juba kohviku ette jõusid, kus lasi Anthony neidisel oma seljast maha hüpata.

Ega Quenne ise ka 24/7 üliõnnelik turbojänku polnud. Ta püüdis olla võimalikult positiivne ja nautida elu enne kõige enda õe pärast, et viimane ei tunneks, et Hilly on enda elust tema haiguse pärast loobunud. See poleks 100% õige ning samas pole see ka täiesti vale. Näitsik on pidanud tooma teatud ohverdusi, kuid pole siiani midagi väga kahetsenud, sest kõik need kaotused on leidnud endale täitematerjali.
"Ning kelle käest peaksin ma selle saama? Või pean ma selle hoopis ise tegema? Augustan sinu hammaste vahel ära ning naudin nii kaua sõitu, kuni sa mul siin alt ära kaod?" hakkas Quenne lõbusalt naerma, patsutades hetkeks Calebi peakest. Noormees oleks just kui tüdrukule üks vana väga hea sõber, keda ta teab lasteaiast saadik, kuigi tegelikult on nad tuttavad umbes kolm aastat. "Sina ja forever alone? Seda on väga raske uskuda ... eriti veel sellise välimuse ja iseloomu põhjal ... naised peaksid moodustama hoopis sinu järele pika järjekorra, millel pole nii pea lõppu. Ning ma loodan, et sul on tänase päeva koha pealt õigus. Midagi ootamatut ja meeldivat kuluks ära," noogutas näitsik õrnalt, libistades ennast kohviku ette jõudes Calebi seljast maha. Noormehe kõrval nägi ta ikka eriti lühikene välja, kuigi ta polnud tegelikult üldse lühikene või siiski samas küll. Meeter viiskümmend kaks sendimeetrit pole just eriti polnud ning isegi paar korralikke kontsakingi ei suuda seda pisikest puudujääki parandada.
"Ma ei tea. Ma sõin hommikusöögiks küll ilusti putru, aga kuisatus on sellegi poolest nii suur, seega pean ma ikkagi jaatavalt vastama," naeratas Quenne õrnalt, jälgides enda suurte pruunide silmadega Calebit.

Kuulnud neidise küsimust, hakkas Caleb naerma. "Pileti saaksid sa minult loomulikult, aga see hammaste vahel augustamine on päris huvitav mõte. Peaks seda isegi kaaluma hakkama," sõnas noormees. Mitte et tal oleks kordagi tekkinud idee Quenne alatul moel enda seljast kaotada. Näitsik oli selleks tema jaoks liiga oluline. Isegi kui nad olid tuttavad olnud vaid mõned aastad, tekkis Calebil vahel tunne, nagu oleks ta Hillyt kogu oma elu tundnud. Omaette ooper oli muidugi esimene kord, kui nad jutule said, sest teadagi eelistab Anthony pigem vait olla kui rääkida, aga mingeid nähtamatuid niite tõmmates suutis näitsik ta rääkima saada. Noormees ei mäleta siiani, millal ta oli enne Hillyga kohtumist nii lakkamatult lobisenud. "Sa oled mind juba piisavalt kaua tundnud, selleks et teada igasuguste järjekordade puudumisest," muigas Anthony. Naised ei vaata tavaliselt kellegi nii häbeliku poole. "Saab näha. Päev pole veel õieti alanudki," lausus tüüp selle peale, kui Quenne mainis, et talle meeldiks mõte millestki meeldivast ja ootamatust. Peaks vist lotopileti ostma? Tõsi ta on, et Quenne oli lühike isegi naise kohta, kuid ka Calebile poldud üleliia palju pikkust antud - täpselt 174 cm. "Väga hea. Sest muidu sa kahetseksid," lausus tüüp kavalalt, pilgutades neidisele silma. Teinud ukse lahti, astus noormees kohvikusse, mis oli alles äsja avatud ning inimesi seal loomulikult eriti polnud.

Kuulnud noormeest viimaks üle mitme päeva uuesti südamest naermas, tõi see ka Quenne suule õrna muige, mis muutus üsna kiirelt veel üheks pikaks naeruks. "Loodetavasti pole see mingi ühetunnine pilet, vaid kehtib ikka päris mitu päeva. Loomulikult oleks eriti tore, kui sellel ei oleks aegumiskuupäeva. Ostad ära ning kehtib maailmalõpuni," turtsatas Hilly lõbusalt, pöörates enda pruunid silmad hetkeks Calebi poole. Noormeest on ta tõesti vägagi hästi tundma õppinud, teades peaaegu igat tema unistust, pisimat hirmu, lootust kui ka saladust. Eranditult peaaegu kõike üksteise kohta. Loomulikult on ka asju, mis on endiselt kindlalt saladuskatte all, kuid õnneks pole neid palju.
"Juhul kui sa ei kardaks naisi nagu enda kõige hullemat õudusunenägu ja teeksid neile aeg-ajalt mõne komplimendi, et nad sind märkaksid, siis küll see järjekord tekib ja veel vägagi kiirelt," lausus Quenne vägagi tõsisel hääletoonil, mis võiks panna hetkeks lausa arvama, et peagi võtab näitsik ohjad enda kätte ning hakkab poissi reklaamima nagu turu kõige uuemat ja ihaldatumat toodet. Seda võib ka vajadusel teha.
Calebi järgneva kommentaari peale pööritas Hilly endamisi silmi. Lootku vaid. Kuigi selle kavala silmapilgutuse peale muigas näitsik endamisi nagu pisikene tüdruk, keda märkas liivakasti kõige armsam poiss. Quenne on tüübiga alati hästi läbi saanud, kuid ta ei saa öelda, et tal oleks kuti vastu tunded või mingi crush. Meeldib ta talle küll, aga vist mitte seda teist teed pidi.

Kui Caleb kuulis, mida Quenne rääkis, ei saanud ta midagi sinna parata, et veel kõvemini naerma hakkas. Selle jutu põhjal võiks nagu arvata, et neidisel on mingi sügavam huvi tema vastu, samas ei tundunud see loogiline. Nad olid lihtsalt head sõbrad, kes õrritasid vahel teineteist. Täiesti tavaline asi ju. "Oi, kus nüüd ütles. Kas sa tõepoolest hellitad lootust, et ma kannan sind seljas kogu oma ülejäänud elu? Isegi siis, kui ma olen peast hall?"seletas tüüp õhinal, meenutades korraks ehk isegi enesekindlat ja ülbet kutti, kes ta tegelikult polnud. Ja tõsi ta on, need kaks teadsid teineteisest palju, kuid leidus ainult üks asi, mida Caleb mitte mingil juhul kellelegi rääkida ei kavatse.
"Ma ei oska komplimente teha. Või noh... need kõlavad minu suust öelduna veidralt," jäi noormees endale kindlaks. Kui ta peaks tõesti endale selle õige leidma, oleks tegu ilmselt vägagi domineeriva iseloomuga tšikiga. Samas oleks sel juhul oht naise tuhvlialuseks jääda. Ega see ka nüüd hea variant ei olnud. Hillyga tundis ta ennast küll vabalt, aga ka Anthony ei mõelnud temast teisiti kui heast sõbrast. Ja sügaval sisimas oli ka teadmine, et Hilly ei vaataks kunagi tema poolegi. Seega, mis vahet üldse oli.

"Siin pole midagi naljakat," kortsutas Quenne kulmu, surudes alla suure tahtmise noormehele pikku pead äsada, "ma mõtlesin seda täiesti tõsiselt, kuigi vaevalt ma hakkan sulle kaheksakümnesena selga hüppama. Seega piirdume hetkel paari aastaga," lisas ta kergel muigel, pöörates enda tumedad silmad noormehelt otse ette. Kuigi Hilly peab Calebit enda parimaks sõbraks, on ta tihti tabanud ennast mõtlemast ning isegi vaatamast noormeest isiksusena, kes oleks sootuks midagi enamat kui lihtsalt sõber. Sellised hetked ajavad näitsiku pea lihtsalt sassi ning küllap sellepärast on tal mõnikord imelik ka poisi läheduses olla või teha tema kulul nalju, mida võib hoopis teisiti ka tõlgendada. Ta ei tahtnud Tony'le valet muljet jätta, eriti veel lolli muljet, kui tõesti peaks välja tulema, et erinevalt Quennest peab poiss teda lihtsalt üheks toredaks naabritüdrukuks, kellega on tore juttu ajada.
"Sellepärast on sul natukene harjutada vaja ning kes teab, äkki oled pärast selline südametemurdja, et ise ka ei usu," muigas Hilly lõbusalt, saates noormeest silmadega kohvikusse. Ise jäi ta ukse taha ootama, libistades taskust välja enda telefoni, kontrollides kiirelt üle enda emaili.

Caleb kehitas korraks õlgu, kui Quenne teatas, et tema jaoks polnud seal midagi naljakat. "Ju meil on lihtsalt erinev arusaamine huumorist," pakkus tüüp, aga raputas juba paari sekundi pärast pead. Ei, see ka ei klappinud. Kui neil oleks liiga erinev huumorimeel, ei saaks nad nii head sõbrad olla. "Sind praegu vaadates võiks arvata, et kaheksakümnesena oled sa vabalt võimeline mulle selga hüppama ning sada aastat mööduks ka ilma igasuguste abivahenditeta, mida mõnel penskaril kõndimisel vaja läheb," rääkis noormees, tundes end seejuures täieliku idioodina. Milline normaalne inimene üldse ajaks sellist juttu? Samas võis ta ennast rahustada mõttega, et päris normaalset inimest nagunii ei eksisteerigi. Ja kui Caleb juhtus vahel mõtlema, missugusest tšikist võiks ta üleüldse huvitatud olla, siis mingil kahtlasel põhjusel meenus talle esimesena just Quenne, pannes ta naerdes pead raputama. See tundus liiga koomiline, kui nemad kahekesi...
"Südametemurdja? Mina? Sa teed halba nalja," ei saanud Tony ikka näitsiku sõnadega nõustuda. See kõlas liiga uskumatult, et tõsi olla. Pealegi ei soovinud ta üldse mingit hullu naistekarja huvi, vaid piisaks ka ainult ühest. Ei saanud öelda, nagu puuduksid tal üldse kogemused vastassooga, sest keskkoolis oli Calil tüdruk täiesti olemas, kuid sellest suhtest ei saanud asja.

Quenne turtsatas endamisi, vangutades kergelt Calebi sõnade peale pead. Isegi juhul kui nad mõistsid huumorit erinevalt, siis juhtus seda väga harva. Mõnel üksikul hommikul on seda kõige sagedamini ette tulnud, kui üks või mõlemad osapooled on veel vägagi kinni enda unenägudes, soovimata neist lahti lasta.
"And you are a liar," hakkas näitsik kergelt naerma, sasides ühe käega Calebi juukseid. See oli loomulikult tunduvalt lihtsam, kui ta oli tüübil seljas, kuid tüdruku õnneks polnud Tony nii pikk ka, et Hilly üldse temani ei ulataks. "Kas sa siis ei tea seda tõsiasja, et mida aktiivsem on inimene nooruses, seda kiiremini ta vajab lisajalgu alla? Just nagu sportlased - algul hüplevad ja karglevad hommikust õhtuni ning mõnekümne aasta pärast ei jõua abita ka voodist püsti saada," lisas Quenne vastuargumendiks. Kui väga see tõele vastas, oli iseasi, kuid puhta mööda ega vale see ka polnud.
"Nagu ma ütlesin - juhul kui sa natukene harjutad ja saad võitu enda hirmust naiste ees ning ma võin olla sinu truu õpetaja ja vaimne liider," hakkas neidis taaskord lõbusalt naerma. Ta lihtsalt ei suutnud midagi sellist kuidagi kohe ette kujutada.
Lasknud Calebi enda ees kohvikusse, tegi näitsik kiire kõne naabrimammile, et kontrollida, kas viimane on jõudnud juba tema õe juurde ja üldse teab, et Hilly täna tööl on. Saanud kõikidele enda küsimustele positiivse vastuse, libistas Quenne mobiili tagasi taskusse, sisenedes söögikohta. Kiirelt leidis ta ülesse noormehe, istudes tema juurde laua taha. Tee peal tellis tüdruk ka endale kerge hommikusöögi ära.

Mis unenägudesse puutub, siis neid nägi Caleb suhteliselt harva - õigemini ei jäänud unenäod talle tavaliselt meelde. Muidugi ei kehtinud see tõde alati. "Kuidas sa võid mind niimoodi kutsuda?" tegi noormees korraks solvunud näo pähe. Okei, 24/7 ta just sada protsenti aus ei olnud, aga ikkagi... "Ole õnnelik, et ma sind selle jutu peale seljast maha ei raputanud," lausus noormees lõbusal toonil. Loomulikult ei teeks ta midagi sellist, aga 'ähvardada' ju ikka võis. Mitte et Quenne teda üldsegi uskuma jääks, kuna näitsik tundis teda paremini kui keegi teine. "Ja sina väidad, et oled sportlane?" küsis kutt naljaga pooleks. Oli ta tõepoolest midagi maha maganud? Tema teada ei teinud kumbki neist eriti sporti, kui nende töö välja arvata. Eks seal saab ka mingil määral tõmmelda.
"Vot see on küll huvitav mõte. Et sina hakkad mind õpetama, kuidas tuleks naistega suhelda. Enda arust ma juba suhtlen sinuga. Ja mingit hirmu küll näha pole... vist," rääkis Tony, nägu pisut tõsisem kui hetk tagasi. "Või siis tahtsid sa mulle õpetada, kuidas naisi sebida ning mul tuleb sinu peal harjutada?" jätkas tüüp, sel korral näol juba kaval muie.
Kui näitsik ka lõpuks lauda istus, lasi Caleb korraks pilguga üle Hilly, üritades tabada väiksematki muutust tema näos, aga see loomulikult ei õnnestunud. "Oli väga huvitav kõne? Järjekordne kohting, mis?" pakkus Cal, pruunide silmade pilk kinnitunud neidisele.

"Seda ma oleksin küll tahtnud näha. Ma võin olla pisikene ja kerge, kuid nii kergelt mind enda seljast maha küll ei saa. Ma olen nagu üks väga karvaste jalgadega putukas, kes ei lase nii lihtsalt lahti," ajas Hilly hetkeks nina kõrgele, olles vägagi uhke. Ta oli tüübi 'ähvardustega' nii ära harjunud, et muigab vaid kergelt nende peale. Need olid justkui nende kahe vahelised naljad või salakeel.
"Rohkem kui sina," turtsatas tüdruk seekord eriti valjult. Tegelikult polnud Hilly Calebi sportimisastmega eriti kursis, kuid neidis ise jõuab vähemalt kolm korda nädalas käia jooksmas ning pealegi käib tüdruk veel tantsimas ja noori õpetamas. Seega päris tugitoolisportlaseks ta ennast nimetada ei saa.
"Dream on," pööritas Quenne Tony kavala muige ja kommentaari peale, et tüüp hakkab Hilly peal harjutama, silmi. Tõesti, lootku vaid edasi. "Tahad öelda, et sul on keegi poistest, kes oleks sind nõus ilma ühegi väljanaermiseta õpetama?" kergitas näitsik kulme, viies pruunid silmad koos küsiva pilguga laualt Calebile, suul samal ajal õrn muie. Kuulnud aga peagi tüübi küsimusi, jäi näitsik teda kindlasti eriti kahtlase pilguga vaatama. Temal ja kohting? Kuigi Hilly saab vastassugupoolega palju lihtsamalt läbi, hankides endale vajadusel kiirelt õhtuks seltsiline, ei tule see hetkel kohe kindlasti kõne alla. "Järjekordne kohting? That's a good one," hakkas tüdruk endamisi naerma.

Kuulnud, mida neidis järgmiseks ütles, raputas Caleb naerdes pead. "Mina pole küll märganud, et su jalad karvased oleksid," teatas tüüp, aga kui oli natuke järele mõelnud, lisas ta sinna kohe ühe lause otsa: "Mitte et ma sinu sääri väga vahiks... või nii." Kusjuures Cal üldse ei imestaks, kui Hilly talle nüüd kena obaduse annaks selle jutu eest.
"Olgu, praegu ma enam ei vaidle. Sina võitsid," pidi Tony neidisega nõustuma, kui talle meenus, et näitsik käib vahepeal jooksmas. Tema aga ei teinud sedagi. Cal oli terve elu väga spordikauge inimene olnud. Ega ta just kõige osavam ka polnud - lihtsalt ei tahtnud teiste ees piinlikusse olukorda sattuda. Seepärast ei kuulunud tema keskkooli ajal kunagi mingitesse jalgpalli-, korvapalli- või mistahes võistkondadesse.
"Näh, valmistasid mulle paraja pettumuse. Ja mina jõudsin juba lootma hakata," mängis Tony solvunut edasi, nagu ta täna varem juba tegi. Neidise küsimuse peale raputas kutt pead. Ei, tõepoolest sellist semu tal polnud. "Kõikidel mu sõpradel on tüdruksõbrad ja põhimõtteliselt nad oskaksid mulle nõua anda, aga ma ei küsiks neilt kunagi midagi sellist," tunnistas noormees. "Ma küll ei näe, et sul oleks mingi viga küljes, et mitte järjekordsele kohtingule minna, aga kui sa nii väidad, siis olgu. Ma ei küsi rohkem midagi," sõnas tüüp, kerge muie huulil.

Quenne mõlemad kulmukaared kerkisid märgatavalt ning tüdruk maigutas kergelt suud. Calebil vedas hetkel väga, et näitsikul polnud midagi vedelat käes, sest vastasel juhul oleks see vägagi kiirelt ja mõtlemata lennanud tema poole. "Kuna sa kasutasid ühes lauses koos sõnadega 'minu sääred' sõna 'väga', siis ei kõla see üldse nii usutavalt, nagu sa tahaksid seda," hakkas neidis hoopis naerma. Palju ei jäänud puudu, et tüdruk oleks hetkega muutunud punaseks nagu tomat.
Kui Tony tunnistas nende pisikese vaidluse võitjaks näitsiku, ilmus Hilly suule kerge rahulolev naeratus. Samas ega ta enda pisikest liigutamist eriti sportlikuse astme näitajaks ei saanud lugeda. Jooksmist võib-olla küll, aga tantsimine? Pealegi ei tantsi tüdruk enam nii palju kui mõni aasta tagasi.
"Seega pole sul minust paremat varianti. Ning juhul kui sa peaksid ilusti paluma, siis ma oleksin ka pisikese tasu eest nõus sind aitama," muutus Quenne hääl vaiksemaks, kui ta kummardus lauale lähemale, toetades enda küünarnukid sellele ja lõua omakorda kätele. Enda suured pruunid silmad suunas ta Calebile. Loomulikult ei mõelnud tüdruk tasu all raha ega midagi nii materiaalset.
"Hetke seisuga ma ei tea lihtsalt ühtegi piisavalt nõdrameelset, kes julgeks mind välja kutsuda. I have a feeling that all of those possible candidates are afraid of me," ohkas tüdruk vaikselt.

Loogiliselt võttes peaks hoopis Caleb näost punaseks tõmbuma, aga sel korral suutis ta oma tavapärase oleku säilitada. Ei saanud aga väita, nagu oleks tüüp üleliia rõõmus olnud selle üle, mida ta ütles, kuna see kukkus ikka väga pervolikult välja. Kutt mõtles koguni, et on tükk aega vait ja loodetavasti unustab Quenne selle loo ära ning võtab mõne muu teema, aga miskipärast ta selle variandi võimalikkusesse ei uskunud. "Jah, ma tean ega hakkagi ennast kuidagi õigustama. Lihtsalt ära mingeid ennatlikke järeldusi tegema hakka," lausus noormees lõpuks, oskamata midagi targemat öelda.
Kuulanud ära neidise lause esimese poole, noogutas Caleb nõustumise märgiks, kuna tal poleks tõepoolest mingit muud võimalust, aga see teine pool tuli talle pisut ootamatult. "Et siis kohe tasu? Kui palju sa siis tahaksid?" uuris tüüp, pilk neidisele kinnitunud. Ega Cal just rikas polnud, kuid mingi väike tasu poleks isegi tema jaoks probleem. Kui Quenne muidugi tahab üldse raha. Tal võis noormehe arvates vabalt ka mõni geniaalsem idee olla. "Nõdrameelset? Miks nad peaksid nõdrameelsed olema?" tahtis Tony teada. Ja sellest, miks kutid Hillyt kartma peaksid, ta samuti aru ei saanud.

Eriti ebameeldivaks oleks olukord muutunud hetkel, kui mõlemad noored oleksid näost tõmbunud punaseks nagu tomatid ja vajunud eriti kösakile enda tooli, püüdes samal ajal vältida teisele otsa vaatamist. Õnneks nii ei juhtunud. "Äkki jätaks selle sinna paika, it's getting a little bit awkward, okey?" köhatas Hilly õrnalt. Situatsioon muutus tõesti kahtlaseks ja asi võis lihtsalt sellega lõppeda, et üks neist võis teist vägagi valesti mõista ning siis ei lõppe asi üldse kohe hästi.
"Mmmm.. kohe kindlasti ei taha ma mitte midagi materiaalset - no money, no jewellery, no clothes or other such things ... aga eks ma anna sulle käigu pealt teada," kehitas Quenne lõpus siiski kergelt õlgu, vaadates enda suurte tumepruunide silmadega vägagi süütul pilgul Calebile otsa. Tüdrukul oli ometigi nii palju erinevaid võimalusi ja olukordi, kuhu ta saaks noormehe nn tööle panna. Ei oska kohe kuskilt otsast alustadagi.
"Ma jääksingi sulle põhjuseid ette lugema. Päike läheb enne neli korda looja, kui ma enda listiga lõpuni jõuan," turtsatas neidis endamisi.

Juhul kui nad mõlemad oleksid punastanud, ei teaks Caleb ilmselt, kuhu oma silmi peita. Eks neil on ennegi Hillyga piinlikke teemasid ette tulnud, aga mitte ligilähedastki sellele, mis mõni hetk tagasi noormehel suust välja lipsas. Jäi üle ainult loota, et järgmisel korral on ta oma sõnadega ettevaatlikum. "Eh... tore oleks. Ma isegi ei oskaks midagi rohkemat sel teemal rääkida," lausus Cal pärast kergendusohet, mille ta kuuldavale tõi, kui selgus, et Quenne tahab selle teema lõpetada, päästes praegusel hetkel nad mõlemad.
"Ma ei kujuta ettegi, mis see olla võiks, kui sa asju ei taha..." jäi Tony mõtlema, kuni ta äkki ühele mõttele tuli, silmis kaval tuluke põlemas. "Sa tahad mingit teenet?" pakkus ta. Tunduks ju loogiline, et kui Quenne teeb talle ühe teene, tahab ta kunagi hiljem midagi samaväärset Calilt vastu saada. "Tõsiselt? Nii halvasti sa endast mõtledki?" oli kutt üllatunud. Ega tema ka just kõrge enesehinnanguga hoobelda ei saanud, aga imelik oli mõelda, et Hillyl ka selline probleem tekkis.

Quenne peast jooksis läbi nii õhtusöök, tema enda isiklik koristaja korteris kui ka lisapaar käsi tallis. Hetkel olid need kolm ideed samaväärsel pulgal ülejäänud sajaga tüdruku peas, millest pidi Hilly suutma kuidagi ühe valida. Samas säilis ka vägagi võimalik variant, et neidis ei küsi midagi. Caleb oli siiski tema parim sõber ning suht nõme oli midagi tema käest küsida.
"Nagu ma ütlesin ... eks siis näis, kui aeg nii kaugele on jõudnud," kehitas Quenne kergelt õlgu, pöörates enda tumepruunid silmad noormehelt letile ning selle tagant nende poole kõndivale tüdrukule, kelle käes oli mõlema nn hommikusöök. Näitsik oli endale siiski lõpuks tellinud hoopis ühe suure koguse salatit, kuigi mõte hamburgerist ja friikartulitest tundus kõvasti maitsvam.
"Ma ei ütleks, et halvasti ... lihtsalt sellise mulje on mulle minust endast jätnud need tüübid, kellele olen ma lubanud peale ühte õhtusööki ka teise ... for some reasons they don't like women who have brains of there own and which work properly," pöördusid Hilly suured tumedad silmad tagasi Tony'le, kui teenindaja lahkus ning nad olid uuesti kahekesi ühe pisikese ümmarguse laua taga.

Calebile küll ei meeldinud see mõte, et Quenne salatsemist jätkata tahab, kuid ta ei saanud sinna midagi parata. Nende aastatega, mil ta oli selle tšikiga suhelnud, sai kutt üsna kiiresti aru, et naised on salalikud. Ning loomulikult polnud ta sellist sorti tüüp, kes iga hinna eest Quenne käest tõe peaks välja pinnima. Kui tahab räägib, kui ei taha, ei räägi - vägagi lihtne. Samas aitama oleks ta nõus neidist küll, kui too peaks seda vajama, sest ega tööd tallis ei saa alati meelakkumiseks nimetada...
"Ja seda ma mulle loomulikult ei ütle, kuna see aeg nii kaugele jõuab. Või noh, ma pole kindel, kas sa seda ise ka tead," hakkas Cal naerma. Selle mitte just kuigi kaua kestnud hommiku kohta oli ta juba liigagi palju naernud. Äkki saab veel tänase päeva limiit ületatud? Mitte et tal selline asi üldse olemas oleks. Kui Caleb märkas, et Quenne tellis omale friikate ja burksi asemel hoopis salati, ilmus tema huultele kaval muie. "Võtsid mu eelnevat märkust toidu kohta liiga tõsiselt, mis?" nöökis kutt, pidades eelkõige silmas seda nalja, mida ta söömisest oli rääkinud - nagu oleks Quenne liiga raske. Ega neid naisi ei või kunagi teada. Isegi kui nad seda välja ei näita, võivad nad isegi naljaga öeldu peale solvuda.
"Sitapead seal juhul. Mida ma muud selle peale öelda oskan," lausus Tony juba märgatavalt tõsisemal toonil. Imelik, et nendel kummalgi polnud vastassugupoolega suhetes vedanud. Cal näiteks kippus alatihti koperdama eneseimetlejate otsa, kes ei suuda näha välisest ilust kaugemale. Mida tal sellistega rääkida?