Tänaval

Rhys oli äsja raamatupoest väljunud. Mees soetas endale mõned uued raamatud, mida saaks raamaturiiulile kuudeks seisma panna ja alles siis neid lugeda. Kuigi hetkel viibib mees Red Dawn hotellis ja seal tal raamaturiiulit pole, siis laob ta need suure tõenäosusega lihtsalt kuskile nurka. Ega MMORPGde, häkkimise ja Hollingberry järeltulijana tähtsate asjade tegemisest kõrvale viilimise kõrvalt ei jäägi kuigi palju aega raamatuid lugeda.
Järgmine peatus oli Starbucks, kust sai endale musta kohvi osta ja seejärel lähimale tänaval olevale pingile istuda. Kinnised ruumid pole kunagi väga Hamishi teema olnud. Eriti, kui seal koguaeg mingi jube sagimine käib. Inimene tuleb ja inimene läheb. Mitte mingit korrapärasust. Ega seal tänavalgi väga palju parem polnud, aga seal on vähemalt ruumi.
Koti raamatutega enda kõrvale asetanud, võttis ta taskust suitsupaki ning süütas ühe tobi, aeg-ajalt lonksu kohvi võttes. Ideeliselt pidi Rhys siin ärikohtumistel käia, et aidata isa ära laiendada, aga ega ta neist väga ei hoolinud. Tunni aja pärast pidi olema esimene kohtumine, mistõttu tal ka antud hetkel ülikond seljas oli, aga kindel eesmärk oli sinna stiilselt hilineda.

Üle pika aja nautis Quenne enda vaba päeva, veetes selle peaaegu tervenisti enda õega. Nad käisid väljas söömas, teatris ning isegi mõtlesid minna uisutama, kuni Hannah't tabas Parkinsoni tõvega kaasas käiv ootamatu iseloomu muutus, mida paljud ajavad sassi isiksuselõhenemisega. Seega ei jäänud Hillyl muud üle, kui viia enda õde koju, rahustada ta maha ning anda talle kaks pisikest unerohutabletti, et tüdruk saaks rahulikult magada. Aastaid tagasi, kui Quenne ja Hannah isa suri, oli vanem õde see, kes Hilly eest hoolitses, olles talle tihti ema ja parima sõbranna eest, kuid nüüd oli olukord hoopis vastupidine. Enda õe raske haigus, mis tabas tüdrukut liiga vara, mõjutas sama palju Quenne elu kui Hannah oma.

Võtnud endale Starbucksist ühe sooja caffe latte põldmarjasiirupi ja ekstra šokolaadiga, kõndis Quentella, kõrva klapid ja soe soni peas, mööda üpris tühja tänavat. Harva oli sellisel kellaajal siinne rajoon peaaegu inimtühi. Hillyt see väga aga ei mõjutanud. Talle meeldis vaikus ning rahulik keskkond, kus inimesed ei sabi pidevalt ringi nagu paanikas sipelgad.
Kuna tüdruku kõrvad nautisid tema lemmikbändi kõige esimest albumit, mis oli tõesti näitsiku kõige lemmikum plaat läbi aegade, ei saanud ta parata, et tavaliste kõnnisammude vahele ilmus ka mõni üksik tantsusamm ja isegi spiruett. Möödujad vaatasid Quenne küll kerge kulmukergituse kui ka õrna naeratusega, ei pannud näitsik seda lihtsalt tähele. Teda ei huvitanud ka eriti, kui aus olla. Inimeste arvamus ei defineeri kunagi konkreetse isiku tõelist olemust.
Sellise pooltantsimisega on kuhugi otsa koperdamine või kellegile otsa kõndimine vägagi arvestatav ning osaliselt lausa reegel. Eriti veel Hilly puhul, kelle pruunid silmad olid peitunud suletud silmalaugude taha. Tänase päeva esimene ohver oli saatuse poolt ka leitud, kelleks oli üks ülikonnas tüüp pingi peal, kelle jalgade otsa Quenne ka koperdas, kaotades hetkeks tasakaalu.

Oma kohviga sai Rhys üsnagi kiirelt ühele poole. Sellised uina-muina tunniajased kohvijoomised oli miski, mida mees absoluutselt ei mõistnud. Aja veetmiseks võibolla tõesti, ja ehk ka selle pärast, et seltskonnas püsida, kuid enamus seltskondadest on küll olnud sellised, kust ta võimalikult kiirelt minema saada püüdis.
Ja kuigi too pooleldi tantsiv, pooleldi kõndiv näitsik oli juba mõnda aega Hamishi vaateväljas püsinud, unustas ta ennast teda niivõrd vaatama, et too koperdamine tuli ka mehele endale üllatuse ja ehmatusena. Küll aga oli Rhys kiirelt püsti, et neidis kinni püüda enne, kui ta päriselt maha kukub. Tol hetkel oli suits kindlalt huulte vahel, kuid olles kindel, et too lummav naine kuskile kukkuma ei hakka, kustutas mees suitsu kiirelt ning viskas sammu kaugusel asuvasse prügikasti. Ta ülikond sai küll veidi kahjustada caffe latte pleki näol, kuid see polnud miski, millest välja tasuks teha. "Kõik korras, my lady?" uuris Rhys viisakalt.
Osa Briti kõrgseltskonda kuulumisest on kombekus ja seda peensusteni. Tavaelus leiab see tegelikult vähe kasutust. Ta ei ole küll täiskohaga härrasmees, aga suvaline talumats kohe kindlasti mitte.

Ootamatu peaaegu kukkumine kõnniteele tuli Quennele veelgi suuremaks üllatuseks, kuigi tüdruk on selliste asjadega harjunud. Ta kipub päris tihti koperdama. Justkui mõjuks gravitatsioon talle rohkem kui kõigele muule, mis teda igapäevaselt ümbritseb. Täna pääses tüdruk õnneks lisa sinikatest. Hilly peaks vist peale tänast kandma endaga kaasas suurt kotti, kus lisaks pisikesele esmaabipakikesele oleks ka paar suurt autasu tema elupäästjatele. Vähemalt see kutt vääriks seda.
Veenudnud, et ta kuskile poole enam ei kuku, ajas Quenne ennast kindlalt kahele jalale uuesti püsti, tõmmates ühe kõrvaklapi kõrvast välja, kuuldes samal hetkel imelist Briti aktsenti tema päästja suust. Inglise aktsendi vastu on näitsikul alati mingisugune nõrkus olnud ning seda juba päris noore tüdrukuna. Seega oli hetkeline sulamine nagu šokolaad kuuma käes kindlalt tagatud.
"Jah, tundub küll. Ühes tükis nagu paistan ja tundun olevat. Aitäh ning vabandust," lausus Hilly vaikselt, tõstes enda tumepruunid silmad võõrale noormehele. Enda viimase sõna ajal viipas ta kergelt kohvi plekile tüübi ülikonnal.

Rhysi näol oli naeratus ülimalt harv külaline ja ega seal muigeidki nii tihti leida ei võinud. Praegune olukord tõi mõnusa muige aga täiesti paratamatult mehe näole. Ei jõudnud Hamish aga midagi ütlemagi hakata, kui ta tähelepanu juhiti tollele plekile ta ülikonnal. Läks õnneks, sest see törts kohvi oli maandunud pintsakul. Ega siis muud midagi, kui pintsak seljas ära. "The pleasure of saving you was mine." sõnas Rhys, neidisele hetkeks silma vaadates. Kuigi see on juba vana trikk, kui kedagi sulama saada, ei teinud ta seda flirtimise eesmärgil, vaid pigem harjumuse tõttu. Ja silmside on tunduvalt etem, kui rindade jõllitamine. "Ja vabandamine pole karvavõrdki vajalik. Nüüd on see väike plekk meie väike saladus." sõnas Rhys, tolle määrdunud koha allapoole keerates. "Tohin ma teid sööma paluda? Enne, kui te ennast jälle ohtu seate." uuris mees puhtast huvist naist lähemalt tundma õppida. Ja kuigi korralikuks lõunaks vast aega nappis, ei mänginud see olulist rolli. Nagu öeldud, siis plaanis Hamish stiilselt hilineda ning võimalus üldse mitte kohale ilmuda.

"Juhul kui see jääb ilusti sinna, siis ega ta nii väikene saladus küll enam pole, ükskõik kui kavalalt te selle ka ära ei peidaks. Tavaliselt mu südametunnistus koputaks praeguseks hetkeks vastu seda tühja koljut ning käsiks mul enda viga materiaalsel teel parandada, kuid ma kardan, et see jääb ära," lausus Quenne õrnal naeratusel, hoides enda tumedaid silmi noormehel. Palgapäev on alles tulekul ning tüdruku palgast alles jäänud summa läks peaaegu tervenisti pisikesse kogumislaekasse, mille eest peaks Hilly paari kuu pärast saama osta enda õele vajalikke ravimeid.
"Samas alati jääb lauale võimalus, et te usaldate enda kalli pintsaku minu kätte ning ma pesen selle pleki ise välja. Seda loomulikult juhul kui te mind puhta ebakompetentseks ei pea," lisas näitsik vaikselt, pöörates enda pruunid silmad momendiks tänavale ning peagi olid need uuesti noormehel. Mõlemad kõrvaklapid puhkasid nüüdseks ilusti tüdruku jaki taskus tema telefoni juures.
"Enese ohtu seadmine on minu puhul igapäeva nähtus, kuigi ma nimetaksin seda pigem kolme lihtsa sõnaga hoopis teisiti - ma olen kobakäpp," turtsatas Hilly endamisi. Tõesti polnud enam päeva ühes kuus, kui tüdruk ei koperdaks ega saaks sinikaid. Need lihtsalt kuulusid tema juurde ja kõik. "Aga väikesest lõunast ma vist ära ei ütleks, juhul kui mul on ikka võimalus enda eest ise maksta ning võimalusel ka teie eest, kui te ei hakka just linna kõige kallimat praadi ostma. Vähemalt nii paljugi saan ma kahjutasuks teha ning proovime teietamise kõrvale jätta. Me oleme siiski lihast ja luust tavalised inimesed. Quenne," tutvustas näitsik ennast peagi, sirutades noormehe poole enda parema käe.

"Ma ei pea teid sugugi ebakompetentseks, vaid olen lihtsalt kindlal veendumusel, et te ei peaks enda väärtuslikku aega millegi nii tühise peale raiskma. Küll see plekk sealt iseenesest ära kaob, ärge teie selle pärast muretsege." sõnas Rhys. Osa temast ehk tõesti arvas, et ta pintsakul pärast suurem plekk on kui praegu, kuid kellegi võõra tülitamine enda asjade kordategemiseks ei ole sugugi kena. Eriti kui too võõras võluv noor neidis on. Pealegi on selliste vahejuhtumite jaoks olemas keemiline puhatus. Viib sinna ja plekk ongi iseenesest kadunud. Ei saa ometi lasta naisterahval ennast sellega vaevata. "Kobakäpp on ilmselgelt liialdatud. Lihtsalt ebasobivad päevad mitte koperdamiseks. Küll need õnnetused teid ükspäev rahule jätavad. You have my word." lausus mees, näol kõige naeratuselähedasem asi, milleks ta üldse suuteline on. Ise pole mees pea kunagi ühtegi õnnetusse sattunud. Mõned sinikad siit ja sealt, aga väga harva. Kõige rohkem saab ta neid vist kokku lugeda selle ajani, kuni ta ratsutamise ühele poole jättis. "See, et teie lõuna eest maksate ei tule kõne allagi. Palun lubage minul hoolt kanda selle eest, et te suurepärast lõunasööki nautida saaksite. Piisav kahjutasu on see, et te üldse nõustusite minuga sööma tulema." keeldus Hamish laskmast endale lõunat välja tegema. Tundus, et neidisel pole ligilähedalegi sellist varandusehunnikut, kui seda on Rhysil ning seda enam on mehepoolne rõõm naisele välja teha. Raha pole miski, mille üle ta küll kiitleks, aga aeg-ajalt kellelegi midagi tavapärasest tunduvalt enamat lubada on vast ainus põhjus, mille pärast Hamishile kogu see rahahunnik korda läheb. Suurima heameelega oleks ta järgmine J.K.Rowling, kes annetab ära nii palju, et tema miljarditest jäävad järgi miljonid. Selle teietamise lõpetamise peale mees noogutas. "Rhys," tutvustas ta ennastki, surudes neidise käeseljale õrna suudluse, kui Quenne käe tema poole sirutas. Nagu härrasmehed kunagi. Seejärel haaras ta oma raamatukoti kaenlasse ning astus naise kõrvale, paludes teda ilmselge žestiga käevangu. "Shall we go now?" uuris Hamish järgmiseks, veidi kulme kergitades.

Quenne pole ennast kunagi pidanud vaeseks. Loomulikult oli tema elus hetki, kui ta ei saanud lubada endale kõike, mida ta oleks tahtnud, kuid samas pole ta kunagi millestki otseselt puudust tundnud. Tema isa suutis suurepäraselt ülesse kasvatada kaks tuhkatriinut, kellest saavad ühel päeval printsessid.
"Sellisel juhul on mul selliseid päevi päris tihti ... nooo.. nii umbes iga päev. Ma ei tahaks just väga kurta, aga ma olen harjunud sellega ning suuremaid kahjusid oskan juba ennetada või vähemalt mingil määral leevendada. Siin tuleb pigem mängu minu keskendumisvõime ja mõistus, mis kipub vahepeal soojale maale sõitma," muigas näitsik endamisi, tõmmates vasaku käe sõrmedega kergelt läbi enda pikkade tumedate juuste, mis hoidsid täna otstest kergelt lokki. See on see, kui oled päev otsa ja öösel ka veel punupatsiga. Tavaliselt lähevad need lained aga kiirelt välja.
"Algul pigistatakse silm kinni minu äparduste ees, mille tulemusel määrisin ära ühe hirmus kalli pintsaku, ning seejärel tehakse veel lõuna välja ... mm.. ma peaksin vist sagedamini inimestele otsa kukkuma või otsima ülesse ühe kindla inimese," arutles tüdruk endamisi, hakates enda sõnade ja mõtete peale üks hetk lihtsalt naerma.
Kuulnud noormehe nime, noogutas Hilly kergelt. Huvitav nimi oli tüübil, lühikene ja üpriski hästi meelde jääv, kuna see oli lihtsalt nii erinev teistest nimedest, kuid ilmselt tuleb tal palju ette olukordi, kus tema nimi lihtsalt valesti kirjutatakse. Tundnud korraga Rhysi huuli enda käeseljal, üllatus Quenne veelgi rohkem. Kas oli tõesti võimalik, et selline inimene on reaalselt olemas? Õnneks jäi kerge puna tema palgele valgumata, jäädes pigem peitu tüdruku kaelas oleva salli alla.
"Let's shall," noogutas Hilly õrnalt, võttes noormehe pakkumise vastu. Kui juba, siis juba.

Rhys pole Quenne vaeseks pidanudki. Pigem on temapoolne austus nende inimeste suhtes, kes suudavad hakkama saada palju vähesema rahaga, kui mees ise terve elu jooksul näinud on. "Nagu ma juba kinnitasin, siis küll need õnnetused teid ükskord rahule jätavad. Küllap meeldib mõistusele hetkel siis soojal maal rohkem, kui siin ülerahvastatud linnas. Ega sellele mõistusele sinna soojale maale reisimiseks igaveseks jaksu pole, eks ta ükskord pidama ka jääb," lausus Hamish, hoides sõbralikku muiet näol. Kuidagi lapsikuks kiskus jutt. Nagu oleks mõistus luust ja lihast olend. Pigem on tegemist siiski alateadvusega, mis on nende äradustega ehk läbi aastate ära harjunud, et nüüd lausa otsib neid ise. Kui nendesse väga ära ei kiinduta, siis jätavad need Quenne kindlapeale mingi aja peale rahule. Mida varem, seda kasulikum neidise tervisele. Too arutlus tõi mehegi näole lõbusa muige. Ega jah, eks uue kohtumise ja otsakoperdamise võib ju tõesti korraldada, kui selleks piisavalt soovi on. Ja kui neidis naerma hakkas, pidi Rhys tõdema, et tal oli lummav naer. "Ehk tõesti, ehk tõesti," noogutas ta siis selle arutluse peale. Nii poleks elul ju viga mitte midagi, kui pärast igat koperdamist tasuta lõuna saaks. Aint et siis oleks vast terve maailm igasugu koperdamisi täis ja see poleks just kõige meeldivam.
Ja mis puutub mehe nimesse, siis valesti kirjutamisi oli palju. Üldjuhul pidi ta oma nime tähthaaval ette ütlema, sest reeglina ei riskitud seda ise katsetama. Kui seda aga tehti, oli neid katsetusi päris huvitav näha. On aga olnud ka kordi, kus mõni õnnelik selle esimese korraga õigesti kirjutanud on. Aga et sellest vähe oleks, suudab Hamish siiamaani enda esimest nime aeg-ajalt valesti kirjutada. Eriti, kui ta on uimane või vahest ehk veidi ka joonud.
"On sul ehk eelistusi, kus sa einestada sooviksid?" küsis Rhys, võttes küll esialgu suuna ühte oma lemmiksöögikohta. Nii juhuks, kui Quenne'l ei ole mingit erilist kohta, kus ta süüa sooviks.

"Eks sa oled siis esimene, kes sellest kuuleb. Loomulikult juhul kui sa ikka veel siin kandis liigud," muigas Quenne õrnalt. Näitsik oli aga kindel, et seda nii pea ei juhtu. Tal oli kombeks juba siis koperdada, kui ta veel tantsimas käis. Enda lemmikhobist loobus ta neli aastat tagasi, kui tema isa suri ning ta pidi koos Hannah'ga majapidamise üle võtma. Loomulikult nüüd on Hilly ainukene perekonna rahakoti täiendaja, sest tema õeke ei saa enam tööl käia. Juba eelmine aasta oli tal raskusi, kuid keegi ei osanud kahtlustada midagi sellist.
Äpardusi on Hilly õppinud nüüdseks ennetama ja leevendama nende tagajärgi, kuid pigem on tal tunne, et erinevad halva energiaga kohad, mis lausa ootavad uut ohvrit, tõmbavad pigem tüdrukut enda poole kui vastupidi.
"Mitte eriti. Ma ei käi nii palju väljas söömas ning eelistan pigem koduseid küpsetisi, mis on minu valvsa pilgu all sündinud, kuid looda vaid, et me suuna sinna poole võtame. Ma tean sind kõigest mõni minut," turtsatas Hilly lõbusalt, hoides enda tumedaid silmi teel.

Quenne enda juurde oli tõesti liiga vara suunduda. Täiesti kontvõõraga noore daami korterisse sadada ei ole just kõige kombekam. "Sinu poole oleks tõesti liiga vara minna," nõustus Rhys. Kui ka neidis oleks selle ettepaneku teinud, oleks Hamish suure tõenäosusega keeldunud, kuigi kodused küpsetised kõlasid tunduvalt paremini, kui mõni ideaalselt valmistatud restoraniroog. "Sellisel juhul luba ma viin sind enda lemmikrestorani," lausus mees, silmad hetkeks teelt Quennele viies. Sinna oli nii 10 minutit jalutada. Ja kuigi rahadega kitsas ei ole, pole see söögikoht mõni viie tärni restoran. Seal on küll hinnad keskmisest tõenäoliselt veidi kõrgemad, kuid palju hubasem, kui nii mõnigi teine söögikoht. Rhys pole palju kordi Las Vegasesse sattunud, kuid iga kord on ta oma tee just sinna leidnud. Avastas ta selle ka katse-eksitusmeetodil.
Kohale jõudnud, avas noor Hollingberry Quennele ilusti ukse, lastes ta sisse, seejärel samuti sisenedes. "Ma loodan, et sa ei pahanda, kui me võtame istet seal, kus ma olen harjunud istuma," sõnas ta, juhtides neidise söögikoha parimale kohale. Oli veidi privaatsem, kuid sealt oli ideaalne ülevaade kogu ülejäänud ruumile. Samas olid sa ise ka teistele piisavalt nähtav ja mingit üleliigset kära ei olnud. Mingil imemoel oli see tühjem, kui mees lootnud oli. Üle terve ruumi olid siin-seal nagid, kuhu saaks üleriideid panna ning enne, kui Rhys lauda istus, riputas ta sinna enda kilekoti raamatutega ning selle peale oma pintsaku. Samuti küsis ta Quennelt üleriided ära, et need samuti rippuma panna (note:eeldusel, et tal olid üleriided. sa ei ole quenne riietust maininud, või ma olen lihtsalt kohutav lugeja). Kõige sellega ühelepoole saanud, tõmbas Hamish tooli lauast eemale, et neidisele istet pakkuda ning alles seejärel ise lõpuks maha istudes. Tegelikult oli too koht mõeldud neljale inimesele, aga mis on paremat kui suure laua taga väiksema seltskonnaga istuda? Ei läinud kaua, kui ka menüüd saabusid. "Telli, mida iganes tahad. Aga vabanda mind hetkeks, mul on vaja üks ärikõne teha." lausus Rhys, et Quenne väga hindade pärast muretsema ei hakkaks ning kuna nüüd oli kohtumisele hilinemine väga tõenäoline, siis otsutas mees selle üldse ära jätta. Ärijutud ei käi aga söögilauda.

Queene andis kergusega enda hallika mantli koos kootud mütsi, pika salli ning kinnastega, mis kõik olid topitud ühte varrukasse, Rhysile, kes riputas selle nagisse. Ilm oli hetkel Las Vegases tunduvalt parem, kui praegusel ajal Utah's, kuid sellegi poolest kandsid pooled kohalikud juba kergeid mantleid koos mütsi ja kinnastega. Hilly oli üks neist, kes lihtsalt armastasid sooja.
Mehe valitud koht sobis suurepäraselt. Veidikene privaatsem ja eraldatum koht, kuigi restoran oli hetkel üsnagi tühi. Ilmselt pole tipptund siin veel alanud.
Tüüpi vabanduse peale noogutas näitsik vaid kergelt. Ta ei oleks pidanud isegi põhjendama enda hetkelist eemal olekut, vähemalt mitte Quenne'le. Pööranud enda suured tumepruunid silmad Rhys'i kaugenevalt seljalt menüüle, võttis tüdruk selle enda sõrmede vahele, avades kaks kõvemat kaant, jäädes vähemalt minutiks silmitsema menüüd, mis oli vägagi mitmekesine ning vaadates ka hindu üsna kallis. Hea, et tüüp oli suutnud ta ümber veenda, et tüdruk ei pea maksma, sest see hinnaklass ei suuda kuidagi sammu pidada näitsiku palganumbri ja teiste kulutustega.
Püüdes valida midagi tagasihoidlikumat ja mitte kõige krõbedama hinnaga rooga, silmitses tüdruk pikalt menüüd, ennem kui otsustas õrnalt grillitud kanafilee šokolaadikastmega kasuks. Kõlas vägagi maitsvalt. Juua võtab ta ilmselt klaasikese veini.

Viis minutit eemal viibinud, naases Rhys tagasi lauda. Kuigi enne oli hoolimata ta üleüldisest tõsisest tujust aru saada, et tal lõbus on, siis nüüd oli kogu ta rõõmus ole veidi tagasi tõmmanud. Ilmselgelt ei olnud see telefonikõne üks kõige meeldivamaid. Kuid seltskonna tõttu ei näidanud mees oma pahameelt väga välja. Olid nad siin õnneliku "õnnetuse" tõttu ja Hamishi mured ei ole kohe kindlasti miski, millega võõrast neidu koormata.
"Oled sa jõudnud menüüd uurida?" küsis ta, olles lauda istunud ning menüü avanud, hetkel pilku Quennel hoides. Rhys teadis imehästi et vahest pole pool tundi ka piisav aega, et otsusega ühele poole jõuda, kui mõni naisterahvas seltskonnas on. Tänu jumalale ei tundunud Q üks neist olevat. "Ja ma kordan ennast, et ära hindu üldse mitte vaata. Telli, mida soovid. Arve jäta täielikult minu hoolde." kordas Rhys enda sõnu, viies nüüd ka enda pilgu menüüle. Mees tellis tegelikult pea iga kord sama roa, kuid aeg-ajalt viskas ta pilgu ka menüüle, et vahelduseks ka midagi muud tellida. Täna saab vast mõlemat.