It's in the morning

Jonah alustas öösel sõitu koju. Üks hooaeg oli just lõppenud ja nüüd oli pisut aega puhata. Mehe jaoks oli see päris edukas olnud, tema kontakte oli juba uuritud ja treener pomises pidevalt mingisugusest äraostmisest. Kas keegi pakkus mehele lepingut? Ega treener ka väga sellest rääkida ei tahtnud, lubas lähiajal ühe e-maili saata, mis selgitab kõik.

Carter sai kella kuueni ilusti magada, siis tuli enda asjad bussi pealt võtta ja hakata enda Toyotaga rantšo poole sõitma. Must auto jõudis sinna üpris kiirelt, sest võttes arvesse, et oli laupäeva varahommik, polnud teedel liiklust. Mõni auto ikka möödus, aga ega kellelgi rantšo poole asja ka polnud.

Lõpuks jõudis Jonah rantšo juurde. Ta parkis auto garaaži ja võttis pagasnikust suure spordikoti ja ratastel kohvri. Kõik oli pilgeni asju täis. Poiss polnud viis nädalat kodus käinud, kuna viimased mängud olid kaugemal olnud ja nooruk ei raatsinud eriti lennupiletitele raisata. Muidugi tahtis ta Andiet näha, aga ta oleks kodus saanud ainult paar päeva olla. Poiss avas enda võtmega ukse ja läks vaikselt teisele korrusele. Ta tegi enda toa ukse lahti ja nägi, et Andie magas. Pannud enda kotid maha, tõukas poiss jalanõud jalast ning ronis teki alla ja pani käe ümber neiu. Kõik hommikud võiksid nii mõnusasti alata.

Jonah vaatas, kuidas neiu ilmselt oli jälle läbi une ninjadega võidelnud, kuna ta oli nii veidras poosis. Vahepeal ikka C ärkas öösel üles selle peale, et tüdruk teda läbi une jalaga lõi, mis teha. Noormees hoidis silmi tüdruku juuksepahmakal, mis end tasapisi pööras. Lõpuks oli näha ka Andie nägu.

"Sind ka, kullake," naeratas mees ja nautis seda lühikest musi, mis Andrea talle kinkis. "Ma igatsesin sind ka. Sellepärast ongi mul sulle mõni kingitus kotis olemas," lisas Jonah. Ta arvas, et nüüd peaks küll tüdruk pisut erksam olema, kuna kingid talle meeldisid. Olgugi, et jõulukingi oli ta kätte saanud, ootasid mõned kuldsete kirjadega kinkekotid nooruki kohvris avamist ja uudistamist.

Jonah turtsatas, kui nägi, kuidas tüdruk kohe palju energilisem oli. "Kingitused," täpsustas John naeratusega. Ta ajas end istukile ja sikutas kohvri lähemale. Sealt ühe kreemikasvalge umbes A5 suuruses kuldse kirjaga koti võtnud, andis ta selle tüdrukule. "See on esimene, me käisime ühe hoone sünnipäeval, kus jagati kõigile mingi meigiga täidetud kotte. Igasugused väiksed proovitooted on. Ma mõtlesin, et sa oleksid vaimustuses," arvas noormees. Tegu oli üpris kalli firmaga ja Andie nautis enda hellitamist. "Teine kingitus on see karp," ütles Carter ja võttis kohvrist tumepunase sametise ehtekarbi, mille sees oli lihtne hõbedast käekett, mille küljes smaragdroheline pisarakujuline kivike.

Jonah turtsatas, kui neiu nägi välja nagu laps jõuluhommikul. "Mõned kutid viskasid kotid lihtsalt minema," mainis Carter, aga oli kindel, et Andie tuleb nüüd mõne vaimuka kommentaariga lagedale. Tal neid jätkus. "Äkki ma olin eelmises elus juveliir või midagi," pakkus noormees maheda naeruga. Jaa, neiu välimuse üle ei saanud kunagi kurta, ta oli alati justkui valmis punast vaipa vallutama enda loomuliku iluga. "Ei teadnud, lihtsalt see värv tundus ilus," kehitas Carter õlgu. "I love you too," kinnitas John ja suudles neiult pikalt vastu. Ta jumaldas neid huuli ja seda kerget puuviljalõhna, mis Andreaga alati kaasas oli.

Jonah muigas enda tüdruku kommentaari peale. "Aitan ikka," noogutas mees peale armsais ja kuumi suudluseid. "Sa hellitad mind enda suudlustega ära," naeratas Carter ja pani käeketi haagi kinni. "Voh," sõnas ta ning vaatas rohelist kivikest tüdruku randmel. "Olid sa ka hea tüdruk, kui ma ära olin?" kiusas Carter Andiet. Ta oli kindel, et neiu on talle truu ja samamoodi oli ka Jonah. Mõni ergutustüdruk ajas vahepeal külje alla, aga poiss tõukas kõik eemale. Ta armastas Andiet ja tahtis ainult temaga olla, teised tüdrukud võisid vaid sõbrannad olla

Jonah ei kahelnud isegi pisikese vaikusehetke peale, et midagi oli valesti. Tegemist oli ikka tema armsa Andiega, kes oli mehe arvates nii truu, et ei suudaks iial Carterit petta. Noormees naeratas musi peale ja vastas ühega. "Ja-jaa. Muidugi. Ei tegelikult need kisakoolitüdrukud on enamus hästi toredad ja lõbusad inimesed. Käisime mõnel õhtud tiimi ja tüdrukutega bowlingus, kui aega oli. Mõni tegi mulle haledalt ära. Mõni oli natuke ligitikkuv, aga nendega ma ei teinud tegemist ka," rääkis Jonah, kuidas asjad olid olnud. Ta teadis, et see kõik tasub ära rääkida, sest niivõinii on tal facebookis mõned pildid bowlingust ja see oli ainult üks mõnus õhtu.

See oli üks põhjustest, miks poiss tüdrukut nii väga armastas. Hea, kui said olla eemal ja tegeleda enda karjääriga, saamata iga kümne minuti tagant SMS-e, et ega sa kellegi teisega pole. "Jaa, panid laigigi," meenutas Carter. "Hmh, ega ma supermees ei ole, kes kõike teha oskab. Minu krüptoniidiks on bowling," turtsatas Jonah. "Hei!" hõikas mees kui sai padjaga näkku ning hüppas voodilt püsti ja jooksis tüdrukule järgi. Ta sai treppide peal Andie kätte ja üritas mööduda, aga m u i d u g i pidi Andrea seal laiama ja jõudis tänu sellele kööki. "Okei, musi. Mis sa siis süüa tahad?" uuris Jonah ja tegi külmkapi lahti. Seal oli tohutult mune ja peekonit, kuna seda tehti ka peaaegu igal hommikul.

"Oeh, oled sa mul alles printsess," turtsatas mees ja hakkas külmkapist vajalikke asju välja otsima. "Su french toast võib olla hoopis mustika-šokolaadikreemiga?" küsis mees, kuna nägi, et see oli külmkapis olemas. Ema oli ilmselt eelmiseks õhtuks mingit magustoitu teinud, mida oli üle jäänud. Ta pani külmikuukse kinni ja avas sügavkülma ukse ning võttis sealt välja karbi vaarikaid. Nii, vaarikasmuuti praesaiaga, mis veel vaja oli? Pann sooja panna. See sai ka tehtud ja mees hakkas mune lahti segama.

"Super," sõnas mees naeratusega ja hakkas saia praadima. Kui viilud said tulisele pannile, pani poiss marjad koos jogurtiga blenderisse ja lasi need mõnusaks smoothieks. "Palun, printsess," pani Jonah klaasi lauale neiu ette ja pani sinna sisse neoonroosa kõrre. "Mmmm...Seitse?" pakkus Carter. Ta kohe kiusu pärast ei vaadanud kella, et mitte Andiele täpne kell öelda, sest siis hakkab Andrea jälle kisama, et noormees ajas ta liiga vara üles.

"Me peame korvpalli pärast peaaegu iga päev seitsme-kaheksa vahel üles tulema, sul on vedanud, et nii kaua magada saad. Nojah, kooliajal pead jälle vara üles kobima," turtsatas Jonah. Ta oli pagana õnnelik, et kool oli läbi, sest nüüd sai ta tegeleda sellega, mida ta tõesti armastas - korvpall. Praesaiad taldrikule pannud ja kausi, milles oli kreem, lauale tõstnud, kallas ta ka endale mõnusat smoothiet ja lonksas jooki. Sobis küll. "Head isu," ütles ta naeratusega ja hakkas üht praesaia sööma, millele ta enne kõvasti kreemi peale määris. "Mis sa muidu peale lõpetamist oled plaaninud teha?" uuris Carter.

"Sa laseksid kooliajal ka kaheni, kui sind hommikul üles ei pekstaks," arvas Jonah muigega. Andrea jumaldas ikka tõsiselt magamist. Mees sai ühe saia lõpetatud ja hakkas teisele kreemi peale määrima. Toit oli hea, aga ta eelistas midagi soolast. Noh, nad võisid peale sööki voodisse tagasi kobida ja siis kümne ajal jälle üles ronida. Ema saab üllatuse, kui avastab, et Carter magas ka kodus. "Kuulan," sõnas mees ja viis silmad tüdrukule. "Aga...Kas seda üldse USAs õppida saab? Või pigem k u s seda õppida saab," sõnastas Carter enda küsimuse üle. "Ja mis plaan B on?" tahtis Jonah teada.

"New York...See oleks tegelikult isegi võib-olla hea. Mulle võib nüüd uueks hooajaks üks pakkumine sealt tulla. Saaksime koos korteri võtta," arutles Jonah. "Ma mõtlesingi, et mu meelest peaks Prantsusmaal olema. Tahaksid sinna minna? Või kunagi hiljem?" küsis Carter. Prantsusmaaga läheks asi pisut keerulisemaks, aga küll nad hakkama saavad. "Okei, ma ei uuri siis disaini kohta rohkem," naeratas Jonah. Muidugi mõtles ta sellele, et kas tüdrukul saab ka tööd selles alas olema, aga eks ta ise teab paremini. "Too kool on tasuline, jah?" küsis veel mees. Palju üldse tasuta kõrgkoole USA-s oli? Carla sai ühel hetkel õnneks stipendiumi ja pere pääses suuremast väljaminekust.

"Eks siis räägime uuesti, kui sind vastu võetakse," lausus mees ja naeratas. Ta mõtles, et peaks lähiajal vist ühe saladusega välja tulema, oleks ta vaid siis teadnud, et peol tuleb kogule asjale hoopis teistsugune lahendus. "Mis siis täna veel teeme? Oleme produktiivsed või magame poole kolmeni ja siis vahime poole ööni mingeid filme, et uuesti poole kolme ajal ärgata?" uuris C ning vaatas käekella, mida ta peaaegu kunagi ära ei võtnud. Ta oli selle saanud paar aastat tagasi vanematelt jõulukingituseks ning see oli omamoodi õnnetoov. Nojah, eks paljudel on omad sellised kiiksud, Carter arvas, et see hõbedane käekell, mille osutid pimedas helendavad, toob talle õnne.